Sitsiilias

13.05.2023

Sünnipäeva hommikut tähistasin Baltic Queenil. Sattus kuidagi nii, et olin tööreisil ja tulin täpselt neljapäeva hommikul tagasi koju. Teisipäeva õhtul läksime Stockholmi, olin koos ühe kolleegiga ja laevalt leidsime kaks tükki veel lisaks. Kuna laeval oli tudengite (Erasmus) erikruiis, siis tavapärast programmi ei olnud ja Aleksandra restoran oli ürituse läbiviijatele broneeritud. Mul oli hirmus suur pliinide isu, sealt saab, aga eks siis tuli järgmisel õhtul proovima minna. Ma tegelikult oleksin tahtnud buffeesse minna, kuna uus menüü on, aga arvasime, et tudengid on buffee hõivanud ja seal on kitsas. Pärast muidugi selgus, et see oli täiesti tühi olnud, ei tea millest need tudengid siis toitusid … Lisaks tuli Eestist peale mitu noortegruppi, aga kuna laeval midagi teha polnud, siis olid pigem kajutipeod ja laev ise suht korralikus seisus. Minu kajuti juures oli kõik väga rahulik, kolleegidel oli peokajut täpselt üle ukse. Kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja raske, läksime suht vara magama, kuigi mõned sünnipäeva eel-eelõhtu kokteilid ikka tegime ja lobisesime ka, kuid enne keskööd saime ikka kajutisse ära.

Kontoris oligi pikk ja raske päev, öö oli olnud natuke rahutu, kuid õnneks oli meri rahulik ning õhtuks oli väsimus suur. Jõudsin natuke magada, enne kui poodlema ja sööma suundusin. Kuna kolleeg oli teistel koosolekutel ja toimetas laeval asjalikult ringi, siis õnnestus mul üksi sööma minna. Õnneks olo Aleksandras ruumi ja sain oma pliinid! Võtsin raamatu kaasa ja sain isegi natuke lugeda, kui märkasin taas kolleege, kelle enda lauda kutsusin. Ja intensiivne õhtu jätkus. Mul oli muidu väga hea plaan, et söön ära, siis lähen pildistan saarte vahel päikeseloojangut ja siis lähen showd vaatama, see ka muutus ja mu kunagine kooliõde Kristin Pukka lavastas selle, seega ma tahtsin seda kindlasti näha. Asi lõppes hoopis sellega, et tormasime kiirelt poodidesse, et enne sulgemist kraam ära osta. Iseenesest oli hea, et ma neid nägin, sest sain väga palju asjalikku töö juttu ära rääkida ning arutada, mida tööl eriti teha ei õnnestu. Hiljem läksin laevale tagasi kondama, sest tahtsin ikkagi show ära näha. Sain kokku meie meelelahutuse osakonna töötajatega ja kulgesin nendega mööda laeva ringi ning lõpuks 1:30 paiku teatasin, et lähen ikkagi magama ära, et järgmisel päeval ehk oma sünnipäeval, natukenegi värske välja näha. Lisaks sain muidugi riielda, et ma varem showbaaris ei olnud, et mu nimi oli välja hõigatud. Aga kõik tegid nägu, et midagi ei juhtu ja mu sünnipäevast ei tea tea keegi midagi, siis ma ei hakanud minema, kuigi ma olin terve õhtu tuututanud, et mul on järgmine päev sünnipäev. Queenil on kombeks, et kui on sünnipäev olnud või kohe tulemas, siis saab infosse nime öelda ja see inimene kutsutakse lavale. Lauldakse kolmes keeles sünnipäevalaulu ja antakse pudel kihisevat kingiks+klaas ka pihku. Noh, seekord läks siis sedapidi … Aga tööl oli tore, täielikult sünnipäeva tähe all, asjalik eriti ei olnud. Liina ja Alina käisid ka läbi, see oli tore. Pille tuli ka ning Rasmus saabus samuti, sest õhtul läksime perega välja sööma. Sain palju ilusaid lilli, kallistusi ja kingitusi! Imetore päev oli, üle mitme aasta oli taas hea inimeste keskel olla, mulle kallid meeldivad, seega neid sai kohe mõnuga nautida!

Ja äkki oligi käes aeg sõita Pariisi! Ma ei olnud üldse valmis … See reisi pidi kaugel, kaugel alles olema … Jah, ma olin vahepeal ostnud igasuguseid pileteid, et sisse saada ja järjekordi vältida, kuid ikkagi saabus reis ootamatult. Kõige hirmutavam oli muidugi see, et mul oli reedel hullumeelne peavalu, mul ei ole sellist peavalu juba aastaid olnud! Mitte kuidagi ei olnud hea olla ja juba hirmuga mõtlesin, et reis lendab vastu taevast. Kuna Jaak aeg ajalt võitleb migreenihoogudega, siis ta andis mulle paar soovitust, kuidas ennast sättida, et natukenegi magada saaks, sest tabletid ei aidanud. Tukkusin tugitoolis mõned tunnid ja peavalu andis õnneks järgi. Pakkisin natuke asju ja kobisin magama ära, nüüd kannatas juba pikali asendis ka olla. Õnneks läks lennuk päeval, seega oli mul hommikul aega veel pakkida ja asju läbi mõelda. Rasmus ei olnud minekust üldse vaimustunud ja lennujaamas veel uuris, kas me ikka peame minema 😀 No kui me juba nii kaugele olime jõudnud siis jah, me läheme. Läksime läbi Varssavi, kuna Air Balticuga, mis küll otse sõidab, oli piletid kokku ca 150€ kallimad, seega otsustasin LOT-i kasuks. Ja minu suureks üllatuseks pakkus LOT lennukis kõigile süüa. Saiakese, tee/kohvi/vee ja väikese energiampsu ka lisaks. Ma olin väga üllatunud, sest niipalju kui ma lennanud olen, on kõik lennufirmad niisama kraami jagamisest loobunud. Tunnustus LOT-ile, et nad seda jätkuvalt teevad!

Pariisi lennujaamast transporti linna uurides selgus, et rongitee lennujaama juures on remondis ja peab sõitma asendusbussidega lähimasse jaama, kus saab ümber istuda. Ühtlasi sõidab ka shuttle liin lennujaama ja Pariisi kesklinna vahet, et sellega saab ka minna. Kuna need asendusbussid sõitsid kord tunnis ja me oleks ca 1,5h ootama pidanud, otsustasin shuttle kasuks, sest need pidid sõitma iga 10-20minuti tagant. Peatuse leidsime kenasti üles ja saime piletid ka kätte, kuigi PIN kood läks mul meelest ära ja hetkeks saabus paanika. Kirusin viipemakseid, kuid lõpuks tuli õige kood ikka meelde. Päris suur jama oleks olnud, kui kohe esimese asjana kaart ära blokeeritakse … Nojaaa, siis meie seiklus alles algas. Esiteks tuli see buss ca 40min pärast, meie peatuses oli juba üsna palju inimesi ja peale mahtus heal juhul 6tk. Emmm, head reklaami teevad! Kuna terminal1 on kõige viimane, kuhu see buss jõuab, siis arvata võib, et see on rahvast täis. Otsustasime, et jääme siiski uut ootama, sest piletid on ju ostetud ja kui hakata selle asendusbussi peale minema, siis kes teab, kas sinnagi mahub. Ootasime siis järgmised 45min ja see buss sõitis lihtsalt mööda ja tuututas, et ta on rahvast täis. Nojahh, mis siis ikka, marssisime taksopeatusesse. Olin enne Boldist vaadanud, et meie öömajja olid hinnad 41€ kuni 100+ välja. Enne, kui taksosse istusime leppisime hinna kokku ja onu viis meid 55€ eest kohale. Bussipiletid summas 32.80 läksid raisku … Eks ma pidin siis kah oma kooliraha maksma, mis seal ikka … Sõit kestis ca 1h ja vahepeal jõudis pimedaks minna. Olime juba 18:45 maandunud, kuid taksosse istusime alles 20:30, seega saimegi oma 1,5h tundi seal ära passida.

Rasmusel oli jätkuvalt halb tuju, talle ei meeldi, kui me peame suurlinnades ühistranspordiga sõitma ja eriti veel maal all, kus täpselt ei saa aru, kus asud, siis seiklus lennujaamas teda ei rõõmustanud, vaid tegi tuju veel kehvemaks. Lõppkokkuvõtteks läks kõik muidugi hästi, taksojuht, kes oli muidugi must nagu öö ja rääkis ainult prantsuse keelt, viis meid ilusasti otse öömaja ukse ette. Öömaja oli meil ca 5min Louvrest, seega praktiliselt kesklinnas. Taksoga teel sinna nägime me väga palju musta nahavärviga inimesi, kodutuid, kerjuseid ja väga-väga-väga palju autosid! Ca 34km teed läbisime 1h, millest viimased 5km ca 3omin. Ebareaalne, kui aeglane on kesklinna liiklus. Isegi Catanias ja Taorminas liikus asi kiiremini… Aga Pariis on Pariis … Öömaja oli meil muidugi väga, suisa üliväga lihtne ja väga väike ning väga väsinud ja veidi räpane… Rasmus sai uuesti šoki ja oli kohe nõus tagasi lendama 😀 Lohutasin, et käime siin ju ainult magamas ja selleks ju ruumi on, voodi oli lai ja suhteliselt mugav. Vedasin ta uuesti välja, et jõuaksime veel toidupoodi, mis 22:00 lahti oli, et midagi hamba alla haarata. Kuna ta oli endast nii väljas, siis tal isu millegi järgi ei olnud. Natuke ikka midagi saime ja õhtul käskisin tal veidi süüa ka. Öömaja lähedal oli park, kus oli väga palju noori – jällegi 80% mustad ning mõned telgid. Tänaval olid restoranid ja baarid lahti, seega kostis lärm meile poole ööni tuppa, kuigi olime neljandal korrusel. Lisaks otsustas hommikupoole keegi huilgama hakata, seega mu uni oli suhteliselt rahutu. Kuid Rasmus magas see-eest väga hästi ja ma pidin teda üles ajama, sest pühapäev oli meil kõige tihedam päev, kus asjad olid kellaaja peale planeeritud/broneeritud.

Rasmus oli öösel juba ära unustanud, et me vahepeal Pariisi jõudsime 😀 Arvas, et see kõik oli üks kole õudusunenägu olnud. Paraku see nii ei olnud ja meie seiklus Pariisis võis alata. Kuna pühapäeval on enamus kohti kinni, siis kõigepealt läksime otsima kohvikut, mis lahti oleks. Google Mapsi järgi pidi üks meie lähedal avatud olema, kuid selgus, et see ikkagi oli kinni. Õnneks paar maja edasi oli üks armas kohvik lahti ning saime oma ccappuccinod ja croissandid kätte. Kohv eriti hea ei olnud, kuid croissant ja õunasaiake maitsesid jumalikult! Kohvi hinda ma ei mäleta aga croissant oli 1.20€, mis on superodav!

Ilm otsustas ka meile oma naiseliku palet näidata ehk oli väga tujukas. Vihmane, pilves, vahepeal natuke päikest ja sooja kõigest 15 kraadi ümber. Mu mäletamist mööda oli Pariisis aprilli lõpus juba 20 kraadi ja päike. Kuid tundub, et just meie seal oleku ajal pandi meid proovile, sest enne ja peale meid oli jälle päikseline ilm ja 18-20 kraadi sooja. Vähemalt oli kõik roheline! Puud olid lehtes, tulbid enamuses ära õitsenud, kastanipuud õites ning osad roosid juba lahti. Seega rohelust ja lilleilu oli kõvasti ning see vähemalt lohutas ja tegi tuju natuke paremaks.

Edasi kulgesime Sainte-Chapelle´i vitraaze vaatama. Eelmine kord jäi seal käimata, sest pikk järjekord oli. Me võtsime piletid kella 9:30 ja kohale jõudes oli kahes reas väga pikk järjekord. Katedraal läks 9:00 lahti ja me jõudsime umbes 9:10 kohale. Loogika võis neil ju hea olla, et on kolm järjekorda esimeses on täistundideks broneeritud ajad, teised pooltundideks ja kolmas ilma piletita kliendid. Kella 10:00 broneeringu omad olid ka juba kohal ja kuna enamus jäid esimesse sabasse seisma, siis see sai kõige ennem sisse. Saime ca25min oodata, vahepeal sadas paar sahmakat vihma ka, kuid lõpuks saime sisse. Taas turvakontroll ning siis vitraaže imetlema. Vaatasin ja mõtlesin, et kas päriselt need vitraažid ongi need maailmakuulsad ja maksin sellist raha, et seda näha?! Rasmus sai õnneks tasuta sisse ja minu pilet oli 16€. Aga ikkagi ma olin väga pettunud. Pildistasin seal ja kondasime ringi ja ma hakkasin juba ära minema, kui Rasmus ütles, et siit tuleb üles minna. Natuke keerdtreppi ja volia! Milline ilu! Tõeline vitraažide mäng! Tuletas mulle meelde Sixtuse kabelit, kus oli palju inimesi koos ja kõik vahivad üles, erinevus oli selles, et Sainte-Chapelle´s vaadati aknaid, mitte lage ning lubati pildistada. Vaatasime seal ringi, istusime natuke ning kuivasime, enne kui edasi liikvele läksime. Olin väga rahul, et me Catania Decathlonist meile purjetajate tuulekad saime – väga hästi pidasid tuult ja vihma!

Edasi liikusime Pont des Arts sillale, ehitatud 1804a ning vanasti oli see esimene sild kuhu hakkasid armastajad lukke panema. Osaliselt oli sild remondis, kuid üle sai kõndida ja vana silla hõngu tunda. Osad lukud olid alles ka. Lisaks olid seal ka mustlased, kes tumma mängisid ja paberile allkirju kogusid nagu Eestiski ja siis kui allkirja annad, küsitakse kohe 5€. Käskisin Rasmusel silmsidet vältida ja vedasin teda kiiruga neist mööda. Seejärel me muidugi arutasime mustlaste teemal, et kes nad on ja kust nad tulevad … Tundus, et Seini jões toimusid ka mingid puhastustööd, nägime mitmes kohas tuukreid toimetamas.

Linnas hulkudes viis meid tee iga kord Louvrest mööda ja saime vaadata, kui palju inimesi seal oli. Pühapäeval oli ulmeline järjekord, ikka nagu mitusada meetrit pikk vähemalt, vinkles ja vonkles platsi peal. Hea, et meil oli seal juba käidud! Esmaspäeval oli ka palju inimesi, kuid pigem platsil hulkumas ja pilte tegemas, järjekorda praktiliselt ei olnudki ning teisipäeval polnud üldse enam inimesi. Jaak muidugi piltide pealt vaatas, et on ju ikka küll, kuid võrreldes eelnevate päevadega oli ikka tühjus.

Vaatasime üle ka ühe kõige populaarseima ning kallima kohviku Café de Flore. Seal oli ka loomulikult järjekord, pakkusin Rasmusele, et kas ta tahaks 8€ teed jooma minna aga ta leidis, et pole mõtet. Tegime siis mõned pildid ja liikusime tagasi keskuse poole.

Jalutasime Luxembourgi aias ja seekord oli kõik roheline ja õites, lihtsalt imeilus! Ja hommikul kella lisaks veel ka 11:00 täiesti tühi. Vaatasime üle ka nende Rooma teatri areeni, sellest ei olnud just eriti midagi järgi jäänud ja oli suht õnnetu aga noh, meil oli vaja aega parajaks teha ning see oli üks vaatamisväärsustest …

Mõni aeg tagasi oli Pariisis prügivedajate streik ja ma ei tea, kas sellest ajast või oli uus hunnik kokku tassitud, igatahes oli ühes ülimalt populaarses turistide tänaval suur prügihunnik. Järgmiseks päevaks oli see küll kadunud, aga sel hetkel oli see suht suur ja kole.

Lõunat sõime oma crepi söögikohas, mille eelmine kord leidsime. Kui eelmine kord olid tööl puhtad vene mašad, siis seekord olid kohalikud, oli juba nagu täitsa päris ning crepid maitsesid jätkuvalt imeliselt!

Edasi liikusime kuulsaima raamatupoe juurde, Shakespeare and Company, mis on 1951 aastast avatud ja kus müüakse inglise keelseid raamatuid. Sees pilte ei lubatud teha aga tegemist oli üliarmsa väikese läbi kahe korruse oleva raamatupoega. Paksult raamatuid täis ja teisel korrusel oli ka diivanitega lugemisnurk. Rahvast oli muidugi palju, järjekord oli ukse taga ja sees käis ka kõva sebimine. Rasmus valis endale kaks klassikut- Frankenstein ja Moby Dick. Kassas saime templid ka raamatusse ning müüja ütles, et Moby Dick on tema lemmikraamat. Loodetavasti Rasmusele ka see siis meeldib. Minu jaoks muidugi väga huvitav valik aga ta leidis, et tal võiks olla mõned klassikud, mida pole enne lugenud. Viisime raamatud öömajja ning liikusime siis edasi katakombidesse.

Jõudsime katakombidesse varem kohale, kuna juba olime õppinud, et kõikjal on järjekorrad ja kui tahad õiges ajavahemikus sisse saada, siis tuleb varakult platsis olla. Teekond sinna oli suht pikk, 3,5km, seega saime korralikult jalutada. Õnneks oli piirkond normaalne ja eriti palju musti ega kahtlast kontingenti ei olnud. Kuna oli pilves ja vihmane ilm, siis kohalikud väljas ei liikunud ja turistid seal piirkonnas ei olnud seega olid tänavad suhteliselt tühjad ja mõnus oli kulgeda. Katakombid olid väga sügaval maa all, kuhu viis ja pärast tõi välja ka keerdtrepp, mul hakkas lõpuks juba pea ringi käima, see oli ikka lõputu! Katakombid ise olid Rasmuse jaoks natuke pettumus, tal olid suuremad ootused. Kuulas audiogiidi ja sai natuke teadmist juurde. Mul oli suht kõhe nende luude vahel ringi liikuda, kuid turistide jaoks oli väga vinge asi kokku pandud. Ühes kohas oli selline ümmargune tünni moodi kujund kokku ehitatud ja see oli keset ümmargust ruumi, kus peetakse ka kontserte. Selles osas on muidugi huvitav, et miks ma tahaks maa alla luude vahele kontserdile minna … Eks see kindlasti omamoodi elamus oleks, kuid ma küll ei läheks.

Tagasitee oli pikem, kuna lõpp oli ca 1km eemal. Vahepeal hakkas jälle sadama, kuid just sel hetkel sattusime ühe kohviku juurde, kuhu sisse hüppasime ja natuke maiustasime. Huvitav on see, et meil ei läinud Pariisis olles üldse kõht tühjaks. Pidi endale meelde tuletama, et tuleks sööma minna. Ka Rasmusel ei olnud nälga. See on ülimalt veider, Eestis olles on mul KOGU AEG kõht tühi ja tahaks hirmsasti midagi nosida. Isegi mitte enam niiväga magusat vaid lihtsalt ükskõik mida – andke ainult ette, ma nosiksin. Kuid seekord reisil olles, no tõesti, me oleks vist ilma söögita ka selle vastu pidanud, kuigi liikumist oli ju tavapärasest kordades rohkem. Ainus asi mille järi janutas oli vesi ja seda me usinasti tarbisime. Pudelivee hinnad olid ka seinast seina, esimesel õhtul öömaja lähistelt ostes oli 1,5l vesi 82senti ja seal katakombide kandis oli 2l vesi 28senti, ma olin väga segaduses aga tundub, et pudelivee hinnad on sarnased Sitsiiliaga. Liikusime tagasi öömajja ning puhkasime natuke. Õhtul oli vaja sama pikk teekond uuesti ette võtta ja minna Pariisi öist vaadet nautima.

Meil oli mõte, et enne vaate imetlemist läheme teeme õhtusöögi. Kui oli aeg välja suunduda, hakkas sadama. Otsustasime, et näksime eelmisel päeval poest ostetud kraami ning me ei läinud vihma kätte seiklema. Mul olid piletid ostetud 20:30-ks, kuna päikeseloojangu ajaks näitas telefon 20:50, et siis näeme selle ka ära. Tour Montparnasse on see koht, kus see vaateplatvorm on ja see asub 56 korrusel. Sisse saab sellel ajal, mis ajaks pileti ostsid ja võid üleval olla niikaua, kui tahad. Saime taas ca 40 minutit siblida ja jõudsimegi õnnelikult kohale. Järjekorda polnudki! Maja ees olid inimesed küll, kuid mitte järjekorras. Läksime üles ja hakkasime pimedust ootama. Sel hetkel kui jõudsime oli linna kohal totaalne udu, siis vahepeal sadas vihma ja päikese loojangu ajaks lõi silmapiiri selgeks. Seega saime ilusad päikeseloojangu ning pimeduse vaated ning pildid kätte. Öine Pariis on imeline! Lihtsalt fantastiline! Juhul, kui mul peaks tulevikus palju raha olema ja kõik muud kohad on läbi käidud, siis ma olen nõus sinna tagasi minema. Ööbin rõduga toas, kust avaneb vaade Eiffelile ning Seinile. Loen oma raamatut ja nosin oma croissante, limpsin teed või kokteili ning imetlen päevast või siis õhtust tuledesäras Pariisi. Olime seal üle tunni aja, vaatasime vaateid iga võimaliku nurga alt, sõime kohvikus väikesed ampsud ja ootasime pimedust. See aken, kust on Eiffel näha, seal inimesed olid ninapidi vastu akent ja telefonid olid ääre peale ritta seatud. Aken oli hingamisest juba uduseks tõmmanud ning mingid vaated olidki udused 😀 Aga ilus oli, tõeliselt ilus. Tatsasime tagasi öömajja ja kuna meie juures sillalt avaneb imeline vaade, siis me olime tükk aega seal vaadet imetlemas. Ahhetasin ja ohhetasin ja ei suutnud seda ära imetleda. Turistid olid kuhugi kadunud, linn oli suhteliselt tühi, võrreldes laupäeva õhtuga, kui elu kees. Kogu kohustuslik programm on nüüd tehtud. Järgmised päevad vaatasime siis jooksvalt kuhu jõuame ja mida teeme.

Kuna esmaspäeval enam midagi kuhugi ajaliselt planeeritud ei olnud, siis magasime niikaua kui saime. Seekord suundusime teise suunda ja sõime meie enda tänaval hommikusööki. See oli tõeline turistilõks, väike croissant 2.50, tavaline cappucino 5.50!!! Suvalises kohas, mitte nunnus kohvikus. Kohvi oli küll hea aga croissant väike ja ei olnud üldse nii maitsev, kui eelmises kohvikus. Homme läheme sinna teise kohvikusse hommikusööki nautima. Külastasime järgmisena Pariisi vanimat pagariketi kohvikut – Stohrer. Me jõudsime sinna umbes 10:30 paiku ja mitte ühtegi croissanti ei olnud enam müügil, need pidi Pariisi parimad olema. Nojahh, siis ei saa Pariisi parimaid croissante.

Edasi suundusime vahakujude muuseumi. Rahvast oli suhteliselt palju ja esimesed ruumid olid umbes ja ei saanud hästi liikuma ega pildistama. Sisenedes võtsid kohe kostüümides näitlejad vastu aga parku rääkisid nad prantsuse keeles ja midagi ei saanud aru. Edasi sattusime suurde ümmargusse ruumi, kus toimus väike etendus, mida filmida ega pildistada ei tohtinud. Värvide ja kujude mängu tehti, väga lahe oli! Edasi hakkasidki juba kujud, kus kohalikud ummistasid oma kuulsusi ja ma pildistasin ning vaatasin Hollywoodi staare. Kohalikud lugesid neid nimesid ja nuputasid, kes need on 😀 Mul oli väga naljakas. Pettumus oli, et Asterixi ega Obelixi ei olnud, kuigi Obelix oli aga ilma kostüümita. See-eest Ideefix oli olemas 🙂 Veetsime seal meeldiva tunni ja saime hea emotsiooni. Omaette vaatamisväärsus oli muidugi see maja, kus see sees oli. Osad saalid olid ikka väga võimsad ja suured nagu vanaaegsed ballisaalid. Ainuüksi sellepärast tasub sealt läbi käia.

Edasi liikusime Galeries Lafayette Haussmanni, mis on suur brändide kaubamaja, mille katusel on suur vaateplatvorm, kust saab vaadet imetleda. Kuna see läheb kell 20:00 kinni, siis nüüd enam öiseid vaateid ei näe ja sellepärast me Tour Montparnasse läksimegi. Kuna kaubamajas on katuse külastamine tasuta, siis seal oli väga palju inimesi. Vaatasime vaateid, tegime pilte ja konstateerisime fakti, et linn näeb välja samasugune nagu eile.

Tagasi öömaja juurde jalutasime läbi ühest vanimast tänavast Rue de Rivoli, mis on esimene Hausmanni planeeritud tänav ja siiani säilinud. Tee peale jäid nii ooperimaja, kui ka Louvre ümbrus.

Lõunat sõime samas kohas, kus hommikust, kuid päevased praed olid väga lihtsad ning hinnad olid palju sõbralikumad. Nosisime kõhud täis ja suundusime öömajja väikesele puhkusele. Laadisin telefoni täis, lugesime raamatuid ja puhkasime jalgu ning suundusime Montmartred avastama. Läksime taas jala ning sinna oli taas natuke üle 3km jalutada. Rasmus oli täiesti veendunud, et me läksime makroone ostma, kuid need olid mul peale Montmartre plaanis. Seega ta enamuse ajast uuris, kus need on ja miks me neid sööma ei läinud, tal on suur soov nüüd neid lõpuks süüa 😀 Montmartres oli meeletult palju inimesi! Ikka nagu meeletult. Aasta lõpus Jaaguga käies, siis ei olnudki peaaegu inimesi. Üsnagi küünarnuki tunne oli vahepeal. Aga saime kõik üle vaadata ning vaadet nautida, ikka oli kõik nii nagu eile ja hommikul. Suur, kollane, valge ning igav … selline suur suurlinn … Armastuse seina juures leidis Rasmus kohe eesti keeles kirjutatud “Ma armastan Sind üles”, kui me Jaaguga käisime, siis me ei suutnud seda küll tuvastada, noored silmad, on ikka noored silmad 😉

Edasi jalutasime tagasi öömaja poole aga väikeste kõrvalpõigetega. Kõigepealt otsisime üles Ladurée kohviku, mis väidetavalt teeb Pariisi parimaid makroone. Teekond tagasi viis meid läbi mingi kahtlase kvartali, äkki oli väga palju musti inimesi tänavapildis, nad olid väga lärmakad ja osad neist ka väga kahtlased. Kiirendasime seal sammu, lõpuks oli mul tunne, et jooksime sealt läbi 😀 Kotist hoidsin kahe käega kinni ja kui vahepeal oli vaja telefonist teed üle kontrollida, lasin Rasmusel endale katet teha, paranoia oli suur aga noh nad nägid kahtlased välja ka … Õnneks oli seda kvartalit suht lühikest aega ja peagi olime taas valgete inimeste keskel ning puhtamas ja helgemas linnaosas. Kohviku leidsime kenasti üles. Paraku see oli selline, kus kohvi ei pakutud ja istumiskohti ei olnud. Õues oli õnneks väike lauake kahe tooliga, seega saime veidikenegi istuda ja jalgu puhata, meil oli ikkagi pikk teekond selja taga. Me oleme Jaaguga need makroonid millekski väga heaks rääkinud ja te oleks pidanud Rasmuse nägu nägema, kui ta esimese ampsu võttis … Väga suur pettumus oli lapse näos! Ja me ostsime 10 erinevat … Nojahh, ma sain neid kuni tagasi sõidu hommikuni veel süüa. Need on ju magusad ning palju korraga ei kannata süüa. Umbes kolme Rasmus maitses, kuid see ei olnud talle. Väike fakt – jah, ma tean, et samade kinnastega ei tohi erinevaid toiduaineid katsuda, kuid antud kohvikuketi teenindajad vahetavad ühekordsed kummikindad alati enne uut klienti ära. Ehk iga kliendi jaoks on uued kindad. Kujutage nüüd ette, kui palju kummikindaid nad päeva jooksul ära tarbivad!

Edasi läksime otsima värvilist tänavat. See pidi olema väike, kuid täiesti omaette vaatamisväärsus. Leidsime lõpuks selle üles ja oi kui pettunud Rasmus oli, et sellise asja pärast kõndisime nüüd nii kaugele! Ma küll üritasin talle selgitada, et see meenutab ju Sitsiiliat ja on väga armas. Mul oli muidugi pettumus, et seal oli pildistamise ja filmimise keeld. Kuna sel hetkel hakkas just vihma sadama, siis õues ei olnud kedagi ja ma ikkagi pildistasin. Saime korraliku vihma kaela ja tuju natuke langes. Õnneks oli tuulevaikne, seega väga külm ei olnud.

Hakkasime tagasi öömaja poole kulgema. Leidsime ilusaid vaated, mu esimesed õitsvad sirelid üle mitme aasta ja pikk jalutuskäik Seini ääres. Korra saime veel paduka kaela. Õnneks olid meil head riided seljas, seega polnud hullu midagi. Seini äärne oli tervisesportlasi paksult täis, lisaks jalgrattureid, kes tegid trenni või sõitsid töölt koju. Lisaks palju noori ja telklaargi elanikke. Vahepeal tuli isegi päike välja!

Õhtust sõime meie öömaja tänaval Ameerika söögikohas. Jajahhh ma tean, ma tean … Rasmus teatas, et tal ei ole kõht tühi aga söötsin talle oma burgeri kotleti ikkagi sisse ja sõin ise peekonit ja avokaadot, see oli ka täitsa hea. Lisaks tellis Rasmus omale After School jäätisekokteili ja ta leidis, et see on maailma parim kokteil! Mõmises ja limpsis seda täie naudinguga. Kui hakkasime öömajja liikuma, siis me jalad ei kuulanud enam üldse sõna, olime need ikka väga ära väsitanud. Kuna oli viimane õhtu, siis mul oli suur soov viimast korda tuledesäras Louvre ja Eiffeli torni vaatama minna, kuid just sel hetkel otsustas tulla korralik padukas ja ma loobusin. Las siis seekord jääb nii nagu oli …

Magasime pikalt ja mõnuga. Pesime, pakkisime ja kella 10:00 paiku kulgesime siis viimast korda linna peale hulkuma. Kotid saime öömajja jätta. Hommikust sõime samas kohvikus, kus pühapäeval, õnneks neil oli veel croissante. Seekord võtsime suured capuccinod ja need olid väga head ja maksid 4.80. Mulle tundub, et see kohvik oli Pariisi kesklinna kohta erakordselt odav! Kõhud täis ja suundusime parkidesse. Uudistasime üle uue pargi Domaine National du Palais-Royal, see oli väga omapärane. Natuke Rooma stiili, siis mingid tänapäevased sambad, imeilus puude allee, palju-palju tulpe, mis juba õitsemist lõpetasid ning roose, palju roose, millest osad olid juba lahti läinud. Kuna toolid olid märjad, siis me eriti seal niisama istuda ei saanud. Toolid on neil kõik rauast, seega lõpuks hakkab pepu külmetama.

Liikusime edasi Louvre parki, seal küll istusime ja vaatasime paatide sõitu ning partide siblimist. Jalutasime pargi lõppu, imetlesime veel Eiffeli torni ning suundusime meie lemmik crepi söögikohta. Saime veel Seini kaldal jalutada ja Pariisi imetleda.

Nosisime crepist kõhud täis ja suundusime öömajja kottide järgi. Rasmus keeldus metroo ja bussiga lennujaama minemast, seega võtsime Boldi. Taas tuli üleni must mees ja sõidutas meid lennujaama Ibise hotelli. Kuna me lennuk läks hommikul kell 7:00, siis ma ei riskinud kesklinna jääda ja võtsin viimase ööbimise lennujaama hotellis. Ka nüüd oli sõit umbes 1 tund ja kella 16.00 paiku olime kohal, me tõesti ei jaksanud seal linnas enam ringi luusida. Natuke nuputasime, kuidas me õigesse terminali saame, kuna hotelli broneerides ma ei teadnud, millises terminalis LOT toimetab, siis hotell oli teises terminalis aga lend esimeses. Käisime otsisime, kus sõidab terminalide vaheline tasuta rong ja leidsime selle kõrvalmajast väga kiiresti üles. See rong käis päriselt ka iga 10 minuti tagant ning sõitis ca 8minutit. Seega sellega läks hästi. Käisime süüa ka otsimas, aga hotelli restoranid tehti alles 19:00 alles, seega vaatasime seda lennujaama rongi süsteemi üle. Sööma liikudes oli fuajee paksult kliente täis, väga tark mõte oli varem kohale tulla. Tundsin administraatoritele kaasa, sest neil oli tõesti käed jalad tööd täis. Süüa sai kas buffee valikust või menüüst tellida. Rasmus võttis omale menüüst fish and chipsi ja ma võtsin buffee, mis oli muidugi viga, sest ma sõin ennast täiega üle, kuigi ma eriti palju ei võtnud, sest isu ei olnud. Kuid kuna eelnevad päevad olid toidu osas väga kesised olnud, siis oli tunne, et nüüd tuleb kõik tagasi süüa. Ja oi küll mul oli pärast paha olla … Aga söögid olid head! Rahvast oli ka väga palju ja see oli me kogu reisi kõige kallim söögikord.

Hommikul tõusin varavalges, et ikka õigel ajal kohale jõuaks. Plaanisime ikkagi tund ennem kohal olla, noh nii igaks juhuks, kuna lennujaam on suur ja õige värava leidmine võtab ju aega võtta. Kuna uni oli rahutus, siis tõusime suhteliselt vara ning jõudsime ikka ülivara igale poole kohale. Alates hotellist kuni õige väravani jõudmine võttis aega täpselt 25minutit. Seega saime üle tunni aja seal veel oodata. Süsteem oli huvitav, et sisse saamiseks pidi piletit näitama, üks onu kontrollis ka, kas oled ikka õiges värvas. Järgmine kontroll oli turvakontrollis, sel hetkel kui asjad ära annad ja need läbivaatusele liiguvad on pileti lugemise masin. Sellist lahendust ma enne ei olegi näinud. Ootasime oma lendu, nägime päikesetõusu ja lugesime oma raamatuid. Lõpuks saime lennukile ka, seal kontrolliti kogu reisi jooksul esimest korda dokumenti, et nimi piletil ja dokumendil klapiks. Seekord oli vanem lennuk ja ma olin veidi pettunud. Õnneks olid meil kohad kõrvuti, kuigi üle vahekäigu, kuid ikkagi. Minnes istusime täpselt teineteise taga. Varssavi lennujaamas sõime hommikust ja siis liikusime väravasse lennukit ootama. Seekord oli esimest korda, kui meie ükski kott ei läinud kontrolli või minult ei võetud narkotesti. Iga kord on emb-kumb asi olnud, kohe imelik oli, et seekord niisama läbi pääsesime. Mul oli kindlasti vaja veel WC-sse minna, kuid seal oli väga vähe kabiine ja ma läksin ka viimasel hetkel. Järjekorras olles Rasmus helistab ja täiesti endast väljas, et me jäime lennukist maha. Ise vaatan, et boardinguni on veel 10min aega. Tormasin siis järjekorrast ära. Kuna käsikohvrid mõõdeti üle ja osasid ei tohi üles võtta, siis samal ajal märgistati ära ka seljakotid ning ka meie omad said kleepsud peale. Paraku ei saanud Rasmus aru, mida talle öeldi ja tal tekkis korraks segadus. Tegelikult pandi värav uuesti kinni, kuna kottide kontrollimine sai läbi. Läksime koos siis mulle wc-d otsima. Eemal olev oli samuti pisike ja järjekord pikk, kuid mul oli vaja kindlasti ära käia. Õnneks oli seal ka invawc, kuhu ma kiiresti sisse sain. Asjad aetud, liikusime väravasse tagasi ning boarding oli alanud, seega saime lennukisse suunduda. Lennud möödusid kenasti, need olid õnneks suhteliselt lühikesed ning vahepealne ooteaeg oli ka mõnusalt lühike, seega ei olnud eriti palju passimist. Jaak tuli meile järgi ja teatas, et võttis ülejäänud päeva vabaks, seega saime ilusti koju ja reisist taastuma. Kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja reis oli tore vaatamata ilmale ning esimese õhtu transpordi murele ja ehmatusele.

Viva la Paris! Kes pole käinud, kindlasti minge ja vaadake see imeline suurlinn üle! Imeilusat lõpuks ometi saabunud kevadet ning püsige terved!

Ja nagu igakord, siis ka nüüd, lõppu mõned grafiti leiud.

16.04.2023

Küll seda kevadet võib ikka ootama jäädagi, ei tule ega ei tule. Olgu, riided on õhemate vastu vahetatud ja jalanõud ka, kuid ikka peab paksemalt riidesse toppima. Soojus, oled oodatud, hakka juba tulema!

Vahepeal said Infortari sünnipäeva pildid valmis. No ma ei tea, ükski pilt pole ilus, vähemalt mitte need, kus me peal oleme, nägu on kõver või fookusest väljas. Ei ole eriti hästi õnnestunud ma ütleks.

Märtsi lõpp kiskus väga sündmuste rohkeks. Gea sai vahepeal 40. Reedeks 24.03 tuli eksprompt sünnipäevakutse ja veetsime ühe väga meeleoluka ning lõbusa õhtu Mimosa restoranis. Nalja sai palju ja nüüd oleme kõik tervisest pakatamas. Kelner oli meil ka väga lahe! Lõpus, kui magusaring oli, otsustas Gea, et ta piirdub hoopis kokteiliga, see on ka hea magus. Kokteili menüü oli neil küll muljetavaldav, nii alkoholi kui ka alkoholivaba oma. Ma istusin näoga ukse poole, Gea oli peitus, seega nägin ma esimesena, kuidas kelner tuli ühe käsitöökommiga, millele oli küünal pandud. Milline loovus! Igatahes saime sünnipäevalaulu ära laulda ja Gea sai küünalt ka puhuda.

Laupäevaks 25.03 oli meil Estoniasse piletid operetile “Lõbus lesk”. Kuna Jaak jäi haigeks ja selleks ajaks ikka veel korralikult terve ei olnud, võtsin Rasmuse kaasa. Te terve päeva ikkagi üritas mind ümber veenda, et tema ei pea tulema. Ei jäänud midagi ikkagi üle, pidid alluma käskudele. Algus oli natuke igavavõitu, kuid peale vaheaega ja koogikesi hiljem oli Rasmusel juba parem tuju ja teine vaatus oli ka palju lõbusam. Lõpuks ta leidis, et oli täitsa tore etendus! Samal ajal oli ka Vabaduse platsis küüditatute mälestuseks küünlad süüdatud. Parklasse suundudes tegin ka mõned klõpsud küünaldest, mis veel põlesid.

Palju õnne me poeg, 15 aastat ilmas elatud! Väike juubel. Minu sugulased avaldasid soovi meile külla tulla, paraku ei ole me kodu jätkuvalt veel külaliste kõlbulik, seega kutsusin nad hoopiski Nerosse brunchile. Seal on ka Lotte tegelased, kes lastega tegelevad, seega lootsin, et Mirtel ja Iiris saavad seal aega veeta, kuni me sööme ja lobiseme. Mirtel ja Anni ei saanudki paraku tulla, kuna olid teisel üritusel. Jaak ja Ingmar olid tõbised seega neid ka ei olnud. Kuid meid oli ikkagi paras ports inimesi ja saime süüa, juua ning jutustada. Rahvast oli väga palju, enamus seltskondi tähistas sünnipäevasid ning lapsi oli ka korralikult. City Grill Houses on arvatavasti lapsi vähem, kuna seal ei ole meelelahutajat, seega millalgi peaks sinna ka minema. Iiris sai omale vigurõhupalle nuiamas käia ja niisama ringi kulgeda. Sünnipäevade tähistamisel saab Clube One kaardiga sünnipäevaüllatuse. Kuna ma olin juba omatöötaja soodustusega, siis see meile ei kehti. Kelner pakkus välja võimaluse, et ühe inimese arve teha Club One omaga, siis saab ikka kingikohvrist kingi valida. Lasime tuua täiskasvanute kohvri ning lapsel oli nii hea käsi, et võttis šampuse. Kelner pakkus, et saab alkoholivaba ka tuua, aga jätsin alkoholi versiooni. Saab kuhugi kaasa võtta, kui vaja on või kui kunagi keegi külla ükskord tulla saab, siis pakkuda. Jaagu vanematega jäigi Rasmuse sünnipäev tähistamata, kõigepealt oli Jaak haige ja siis läksid vanemad maale. Eks siis paistab, millal nendega kokku saame.

Tallinki pidu toimus 31.03 kolmes erinevas kohas. Alguse sai see kruiisiterminalist, kus oli pidulik osa. Auhinnati parimaid, seekord ei olnud üksikkandidaate, vaid kogu meeskonnad said ära mainitud, lavale minna ning pildile püütud. Peeti kõnesid ning lauldi ka natuke. Kristel Aaslaid oli üks õhtujuhtidest ja ta näeb ikka tõeliselt hea välja! Edasi jätkus pidu MyStaril, kus olid erinevad esinejad ning sai süüa-juua ning tantsu lüüa. Anne Veski oli peaesineja, lisaks oli ka keegi kuulus Soome tädi ning Lauri Pihlap. Pihlapi esinemise juures oli muidugi palju olulisem see, et plaati keerutas Tõnn Sikk, kes oli Telias mu toanaaber! Tegime kohe fännipildi ka! Lisaks tegime EMT/Telia töötajate pildi ka. Pildile püüti 15 inimest, kaks on puudu. Osad pildil olijatest on lapsehoolduspuhkusel, kuid siiski nimekirjas. Afterparty oli Neros, kus plaati keerutas Allan Roosileht ja vapramad olid 4:00 vastu pidanud. Me Marioniga tulime peale seda, kui MyStaril pidu läbi sai ära ja juba 23:30 olin kodus. Ma pole iial mitte üheltki firmapeolt nii vara koju jõudnud 😀 Üks kord on ju ikka esimene kord 😉 Peo osas on mul kahetised tunded, oli äge ja sai ilusasti riidesse panna ning kõik nagu oli olemas, kuid mulle tundub, et see mitmes kohas ning laial alal, rikkus natuke ära. Ma osasid inimesi ei näinudki kordagi või kui siis alguses korraks ja pärast enam üldse mitte. Kuid tore, et tehti ja ma ka ikka osa sain, peod on alati oodatud!

Ootamatult saabuski aprill, kuhu see aeg küll kaob, ma jätkuvalt ei saa aru … Vanaema sai 1. aprillil 94 aastaseks ja tähistasime seda Miku juures grillides. Meie jaoks oli esimene grill. Päike pettis ära, et on soe, tegelikult oli külm tuul ja õues ei olnud üldse mõnus olla. Pidu oligi toas, lihtsalt grillivatel meestel olid vahepeal nina härmas ning grillil kippus temperatuur alla minema. Vanaema nägi väga hea välja ja pidas sünnipäeva vapralt vastu.

Esmaspäeval 3.04 oli meil tiimikas NokNokis. Arutasime asjalikke asju ja pärast nosisime head ja paremat. Meil tuli uus menüü välja ja saime proovida konnakoibi! Seega ma enam Prantsusmaal ei peagi neid maitsma, sain siin juba ära proovitud 😉

Pika nädalavahetuse puhul käisime Lennusadamas Venezia näitust vaatamas. Ootused olid kõrgemad ning tüütult palju pidi lugema. Natuke oli ikka vaadata ka, kuid enamjaolt tuli siiski tegeleda lugemisega. Kuna pileti eest oli makstud kallist hinda, siis ma jonnakalt proovisin lugeda kõik infotahvlid ja sildid läbi, kuid poole pealt andsin alla 😀 Äratundmisrõõmu oli väga palju, kuid inimesed, kes on Veneetsias käinud, neile küll ei soovita sinna minna, mitte midagi põnevat seal ei ole. Pärast jalutasime natuke mere ääres ning läksime Flavoresse sööma, kuna Noblesseri söögikohad oli pühade ajal suletud. Söögisoovitus – Flavores soovitan eelorana võtta kitsejuustu köögivilja vormi, see maitses täiesti jumalikult!

Ja, et laupäev ka raisku ei läheks käisime Keila-Joal. Olime väga varajased, seega inimesi oli väga vähe. Vett oli see-eest väga väga palju! See oli äge! Lõunaks olime juba kodus tagasi oma tavapäraste toimetuste juures.

Munadepühade puhul värvisime Rasmusega mune ka, sibulakoortega. Vutimunad on juba ise kirjud. Kui laps keeldub juuksurisse minemast, siis näeb see lõpuks tagant välja nagu kanapee 😀

Pühapäeval murdis mind mingi imelik nõrkuse, südapahaolla, kõhus keerab sümptomitega häda maha. Hommikul suutsin pannukad valmis teha, paar tükki suutsin süüa ka ja siis kukkusin tagasi magama. Kõik keeras nii kohutavalt ja selline tunne oli, et kas minestan ära või rooman vestu oksele. Ühesõnaga sama halb oli olla nagu veebruari lõpus. Tookord võttis üle kahe päeva aega, et taas rivvi saada, seekord pidin juba esmaspäevaks korras olema, kuna ma pidin minema Tartusse koolitama. Õnneks oli seekord see ekstrahalb olla ühe päeva, teised päevad olin lihtsalt natuke nõrk, kuid Tartu päeva pidasin õnneks vastu ja teisipäeva tegin kodust tööd. Söögiisu oli kadunud ja sundisin ennast midagigi sööma, et seda minestuse tunnet ei tuleks. Kuna see on juba teist korda, siis peaks hakkama samme arsti juurde seadma. Samas ei oska ma midagi öelda ka, sest kusagilt otseselt midagi ei valuta, lihtsalt enneolematult halb on olla ning süüa ei taha, mina, kes ma alati hea meelega midagi nosin. Eeldan, et arst soovitab tervislikumalt süüa, liikuda ja stressi vähendada või äkki siiski on nõus mõned testid ka tegema, äkki on mingi vitamiini tase ootamatult langenud, sest oktoobris ma ju käisin, siis olid kõik näitajad korras v.a. kolesterool. Ühesõnaga eks ma jälgin ennast ja kui veel midagi sellist juhtub, siis tuleb ikkagi proovida arsti jutule saada.

Töiselt on olnud kiire, kuid nüüd said koolitused läbi ja saan taas tavalisse töörütmi naasta, mis tähendab, et natuke rohkem aega hingata ning asjadesse süveneda. Üks projekt, mille ma tööle tulles sain istub mul kukil ja nüüd pole seda enam kuhugi lükata. Juhatuse liige ütles kuukoosolekul 100+ inimese ees mu nime maha, seega ei ole mul enam kuhugi pääsu. Saan oma sünnipäeva hommikul laevas ärgata, lähen taas Stockholmi koosolekule ja naasen täpselt oma sünnipäeval. Eelmisel neljapäeval olin MyStaril infoletis tööl – meil on töövarju kuud ja käisin lähemalt uudistamas, kuidas neil läheb ning mida kliendid küsivad. Väga põnev oli! Eriti tore oli, kui purser mulle laeva tutvustas ja sain piiluda kohtadesse, kuhu enne polnud sattunud. Sain messis ka söömas käia, see on laevapere söökla. Kõik olid väga sõbralikud ning võtsid mind ruttu omaks. Erilisi juhtumisi ei olnud, paar asja olid, kus pidi nuputama, kuidas olukorda lahendada, kuid muidu oli väga rahulik. Kuigi tagasi reisil oli ca 1800 reisijat, Helsingisse minnes oli ca 450. Väga äge kogemus. Nüüd tahaks kruiisilaevale ka minna, kuna kontseptsioon on erinev, seega oleks põnev näha kuidas seal toimetatakse. Kuu lõpus lähen ka hotelli töövarjuks, olen mõned tunnid administraatori töövarjuks.

Neljapäeval käisin Kumus “teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres” näitust vaatamas. Väga paljud on seda instagramis jaganud, kuid mu pere ei olnud nõus seda vaatama minema. Ükspäev nägin siseportaalis pakkumist, et Tallinki töötajad saavad tasuta giidiga ekskursioonile registreerida. Ma siis kohe registreerisin, kuna kirjas oli, et 2o esimest saavad kinnituskirja ja ma midagi ei saanud, siis arvasin, et ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, kuid mõned päevad hiljem sain kinnituse ja saingi näitusel ära käia. Giid oli väga entusiastlik ning teda oli põnev kuulata. Näitus oli interaktiivne ehk arvutiga tehtud. Enamus osa on meri, vahepeal võttis kõikuma ning pikalt ei saa seal olla, süda läheb pahaks. Lõkke tuba oli ka huvitav, kuid näituse tõmbenumber on lillede saal. Selleks, et terve ring ära näha tuleb seal ca 1h olla. Ma jaksasin 30minutit seda nautida, siis liikusin ära. Lillede ruum oli huvitavalt üles ehitatud, kui lilled tärkasid ja nende varsi puudutada, siis nad närtsisid kohe ära. Muidu oli eluring, pistavad nina mullast välja, kasvavad ning õitsevad ja siis närtsivad. Väga mõnusalt rahustav muusika oli ning seal oli hea uneleda ning mõtetel uidata lasta. Pärast käisin Katharinenthali kohvikus teed ja koogikest nautimas, muidu oleks võinud ju lilli edasi imetleda, kuid mul oli kinnisidee kindlasti ka kohvikusse jõuda 🙂

Kena kevade ootust kõigile ning püsige terved!

23.03.2023

Kevad tuleb, väga vaevaliselt küll aga on lootust, et tuleb! Meie ilma ei saa muidugi üldse võrrelda sellega, mis Sitsiilias praegu on, kus on juba 20 kraadi, inimesed päevitavad ja ujuvad ning limpsivad jäätist. Ma võin kõigest sellest ainult und näha … Aga äkki jõuab see soe millalgi meie juurde ka, lootust ei tohi kaotada.

Vahepeal on jälle üks kuu kadunud nagu unenäos. Kui enne oli tööl palju aega, igast asju teha ja aega jäi isegi üle, siis nüüd on kuidagi kiireks läinud. Kõik asjad hakkasid korraga liikuma ning lisaks tulid koolitused ka juurde. Tänaseks olen juba 3,5 koolitust ära teinud ja igal nädalal on vähemalt üks veel ees ja nii kuni maini. Proovin hoida ennast üle töötamast ja töö ajaga asjadega ikka hakkama saada. Jätkuvalt on põnev ning aastavestlus möödus ka hästi, jäin tööle edasi 😉

Vahepeal oleme jõudnud tüdrukutega kaks korda naistekat teha. Eelmisel kuul käisime Ülos ja sel reedel City Grill Houses, kuna ma ei suutnud muud kohta välja valida ja seal on mõnusad jagatavad menüüd, hea lihtne tellida ja kõik saavad erinevaid asju maitsta. Mõlemal korral oleme Krissu ja Evaga pikemalt lobisema jäänud ja väga tore on olnud.

Mirtel sai vahepeal 4 aastaseks ja käisime neil külas. Sünnipäevalaps ise oli väga tagasihoidlik ja ei tahtnud kedagi näha ega midagi teha, kuid me ülejäänud saime natuke lobiseda ja head paremat nosida. Iiris oli väga asjalik ja sebis aina ringi. Viimati nägin ma teada meie juures ju väiksena, kui ta jooksmise asemel ringi roomas. Lisaks saime tuttavaks Anni emaga. Oli väga meeleolukas pärastlõuna. Lisaks muidugi sadas sel päeval laia lund ja tali oli jälle tagasi.

Vahepeal oli restoranide nädal ja kuna mul oli Liinale õnn kõik soovimata, tegime väikese kohtingu ning nautisime head-paremat Vana Toomase restoranis. Toidud olid väga head, eriti äge oli, kuidas magustoitu serveeriti. See oli sellise samblapadja peal ja sellele valati peale vedelikku, mis tekitas tossu.

22.02 käisime naiskonnaga Rakett69 Tallinki esindamas. Neljapäeva õhtul kolleeg kirjutas, et nüüd tuleb Rakett69 minna. Ma olen seda muidugi koos Rasmusega aastaid jälginud, kuid pole kunagi arvanud, et ise sinna satun. Praegu on seal käimas ettevõtete vaheline võistlus. Kord kuus üks mäng sama valdkonna ettevõtete vahel ja võitjad on lõppmängus mais. Ma puiklesin vastu ka, ei taha ju häbisse sattuda, kuid natuke oli ju põnev ka 🙂 Nii siis juhtuski, et esmaspäeval saime esimest korda kokku, tegime lõuna ja pidasime plaani, kuidas asjadele läheneme. Meile tehti ka logodega pusad. Ma lubasin pühalikult, et vaatan terve nädalavahetuse ja õhtuti nüüd saated üle, mis te arvate, kas vaatasin, muidugi mitte 😀 Mängu päeval tuli närv ka sisse aga kuna ma olin naiskonna kapten, siis pigem keskendusin sellele, et tiim töötaks ning olin muidu ergutaja rollis. Kokku oli kolm ülesannet. Lahendasime kõik kenasti ära ja kusagil viimaseks ei jäänud ning saime kokkuvõttes auhinnatud 3-4 koha. Fotograaf tegi pilte ka, need on väga kenad ja panen suurema osa nendest siia ka, et oleks mälestus.

Kuna jätkuvalt oli restoranide nädal ja ma polnud ammu ka Relikat näinud, siis läksin peale Rakett69 veel edasi välja sööma. Käisime Ukraina restos Kachka söömas. Toidud olid väga head ja teenindus samuti. Kuna restoran on linnamüüri ääres, siis oli seal üsna jahe ja ma pool õhtut külmetasin, ma ei tea miks, kuid ma ei taibanud pleedi küsida. Arvatavasti oli veel adrenaliin üleval ja külmatunnet hakkasin liiga hilja tundma. Õhtu oli igatahes väga tore ja Relluga oli ka väga mõnus üle pika aja lobiseda. Restorani soovitan igal juhul külastada!

Neljapäeval läksin tööle ja kahe tunni pärast kobisin koju tagasi. Mul oli elu väsimus peal ja nõrk olla. Alguses mõtlesin, et lähen bussiga, aga siis võtsin Boldi. Sain tõmmu tsurramurra juhi, ma olen enne ka nendega sõitnud, kuid see oli eriti süüdimatu. Esiteks tal autol kõik tuled armatuuril põlesid, mis vähegi olemas olid. Olgu, niikaua, kui midagi ei karju, siis kannatab ju sõita. isegi Sitsiilias sai niiviisi sõidetud. Teiseks, liiklusmärke ta ei jälginud, anna teed märki ta küll ei tundnud. Suunatuld ei näidanud, no ok, ma ka ei näita, kuid ainult siis, kui kedagi ei ole, kuid me sõitsime tipptunnil, kus autosid oli võrdlemisi palju. 50km/h alas kimas ta 70 km/h ja 70 km/h alas 90-100 km/h, ma taga pingil palusin ainult, et ühes tükis koju saaks! Pärast teised pakkusid, et äkki ta vaatas, et ma näen nii halb välja, et viis ruttu koju, enne kui midagi halba juhtub 😀 Jõudsin koju ja kobisin magama. Rasmus pärast tuli ja ütles, et ta oli koju tulnud ja kuulis, et keegi norskab väga kõvasti ning oli mind mitu korda kontrollimas käinud, kas ma ikka olen elus veel … Ma eitan norskamist aga halb oli olla küll. Lisaks oli mul kogu aeg külm! Seega pikk nädalavahetus möödus mul magades. Õnneks olime reedel Jaagu vanemate juurde kutsutud, seega pere sai vähemalt süüa. Laupäeva õhtuks tuli mul elu enam vähem sisse ja pühapäeval oli juba päris hea olla. Tundub, et see nädal oli siiski olnud liiga sündmusterohke ja pingutasin üle. Edaspidi tuleb natuke rahulikumalt võtta ja mitte nii palju ringi tuisata 😉

Käisin Alinaga ka kohvitamas, tuli ju välja puhanud vaimu taas ära kasutada. Sattusime väiksesse Prantsuse stiilis kohvikusse, see oli väike ja väga armas. Alinaga oli muidugi imetore kokku saada ja lobiseda.

Jaak jäi kuu lõpus puhkusele, seega olid nad koos Rasmusega puhkusel. Nad olid väga tublid ja asjalikud. Ühel päeval käisid nad Nõmmel murdmaad sõitmas, teisel Kiviõlis mäesuusatamas ning kolmandal jõusaalis. Igati sportlik puhkuse nädal. Mina aga käisin Läänemere tuuril. Laevadele käidi tutvustamas klienditagasisidet. Juht kutsus mu kaasa ja läksin hea meelega, sest ma polnud kunagi veel Baltic Princessiga sõitnud. Kõigepealt sõitsime Megastariga Helsingisse, laeval oli koosolek. Helsingist sõitsime ettevõtte väikebussiga edasi Turku, meid oli kuus, seega tavalisse autosse me ei mahtunud. Turus tegime mingis kaubanduskeskuses aega parajaks. Turunduse tiim oli ka seal, nad olid ettevõtte gala jaoks erinevatel laevadel klippe filmimas ja tulid samuti Princessile filmima, kui üle ei sõitnud. Seega oli meid vahepeal natuke rohkem koos. Sain endale sealt kaubanduskeskusest kontorikingad. Ma Eestist ei ole kusagilt leidnud. Tahtsin täiesti klassikalisi ja madala kontsaga musti kingi. Nüüd sain, Jana omad ja mugavad nagu sussid. Turust läksime laevale, õhtul oli koosolek, me olime väga oodatud, meid ootas rikkalik puuviljavaagen. Kuid kuna me just tulime söömast, käisime seekord buffe lauas, siis väga ei jaksanudki nosida. Ma laeval väga ringi ei kolanudki, laev on oma olemuselt täpselt samasugune nagu Baltic Queen. Kuna kõik ütlesid, et lähevad magama, siis oli väga lühike õhtu. Pärast selgus, et osad olid ikka laeval edasi toimetanud, oleks seda teadnud oleksin ka ühinenud. Kuna ärevus oli sees, et ikka õigel ajal üles tõuseks, siis olin enne kukke ja koitu üleval ning jõudsin isegi sööma. Hommikul kell 6:00 pidime ju laevalt juba maha sõitma, kuna pidime Kapellskäri sadamas maha minema. Kõht küll tühi ei olnud, kell oli ju alles 5:00 ringis, olgu Eesti aja järgi küll 6:00, seega mu tavaline ärkamise aeg, aga äreva öö tõttu olin suht uimane ja väsinud ning isutu.

Edasi sõitsime Stockholmi ning Ats, Rootsi poolne juht, viis meid Radissoni hotelli hommikust sööma. Õnneks tegi ta meile välja 🙂 Toit oli väga hea, palju erinevaid asju sai süüa, paraku ei olnud mu kõht eriti tühi, seega oli hommikusöök suht tagasihoidlik aga väga maitsev siiski. Läksime tagasi kontorisse ning mul oli üks pikem koosolek. Paraku Symphoni peale koosolekule ma ei jõudnudki, sest see algas planeeritust varem, kui mul teine koosolek veel käis. Küll saime Queeni peal lõunat süüa, tööliste sööklas, mida kutsutakse messiks. Väga head toidud olid, paremad, kui buffes. Läksime kontorisse tagasi ja rapsisin natuke veel tööd teha. Jube uni oli peal ja hirmsasti oleks laeva tahtnud, kuid kuna seal oli olnud erikruiis, siis oli seal meeletu läbu ja koristati ka veel siis, kui inimesed juba laeva tulid. Üks tekk jäigi koristamata, see tehti hiljem Tallinnas korda. Erikruiise on erinevaid, kuid paar korda aastas on noortekruiisid, kus terve laev on 18-21 aastaseid noori täis. Kui sügisel esimene kruiis oli, siis oli tegemist rikaste Rootsi võsukestega, kes laeva raha ka jätsid ning kruiis oli suht plussis. Seekord olid pardal pagulaste järeltulijad, kes ei näinud üldse rootslaste moodi väljagi ja maha jäetud laga oli korralik! Lisaks ei ostnud nad laevalt midagi ja hea, kui selle kruiisiga nulli jäädi.

Lõpuks saime laeva, Queenil on kajut ikka palju helgem. Kuna voodikatteid ei kasutata, siis on valgust rohkem, lisaks on kardinad ka heledamad. Õhtul oli meil taas koosolek ja õhtusöök oli alles 20:00. Seekord olid tööl kaks staarteenindajat, keda kõik taevani kiidavad ja kes on tõeliseks eeskujuks kõigile restorani teenindajatele. Nad töötavad muidu Alexandras, kuid Age spetsiaalselt minu jaoks palus kelneri Grill House tööle, et ma saaksin kogeda tema teenindust. Ja olgem ausad, teenindus oli tõesti suurepärane ja mitte sellepärast, et me olime kontorist vaid ta oligi selline. Ma jälgisin, kuidas ta teiste laudadega käitus ja mehel on oskust inimesi lugeda ning neile vastavalt ka läheneda. Lugusid rääkis ta ka, see on alati hea oskus! Kui me räägime kliendi poputamisest, siis teeninduslugu, mida ma nüüd koolitsutel rääkida saan. Olime soolase toidu lõpetanud ja ta küsis, kas magusat ka soovime. Olime kaks laudkonda ja mõlemas ütlesime, et midagi väikest ja magusat võtaks küll. Mõne hetke pärast tuli kelner pisikese kausikesega, kus sees oli mustikas 😀 Ma ei jäänud võlgu ja ütlesin, et ma tean, et teil on imelised vaarikad ka, et ma tahaks ühte vaarikat ka … Läks mu kausikesega ja jäigi ära, ma juba hakkasin teistega arutama, et läks ostma või kuhu nüüd nii kauaks kadus. Kuid siis tuli ta tagasi mu kausikesega ning kahe suure pavlova koogiga ning ning kõigile oma kahvlikesega, seega kõik said suud ka magusaks. Kuid minu kausikesele oli lisaks vaarikale lisatud ka tomat ja hernevõrse 🙂 Milline väike žest, kuid elevust ja emotsiooni kui palju! Tiksusime natuke Piano baris, jutustasime ja kuulasime Margus Kappelit, täitsa tore oli. Öösel ehmatasin jälle selle peale üles, et laev mürises ja aknast avanenud vaade tuli pildile ka püüda!

Tegin Tallinkis ka koolitajana käe ka valgeks ja jäin täitsa ellu. Mul on nüüd igas grupis vastutöötajad olnud, seega iga kord on väljakutse olnud, kuidas neid endaga koostööle panna. Õnneks ei ole nad grupi koostööd alla tõmmanud ega olukorda pingeliseks ajanud, kuid ma olen pidanud rohkem pingutama, et asja koos hoida. Kuid kõik see õpetab ja arendab. Nüüd lõpuks oli mul ideaalne grupp, millest kõik räägivad. Mul oli vaja vaid õigel ajal arutelu lõpetada ja teemasid vahetada. Täitsa vahva oli vahelduseks lihtsalt läbi koolituse kulgeda ja mitte nahast välja pugeda, et koolitatavad kaasa tuleks.

Vahepeal oli ka naistepäev. Meil olid mõlema maja fuajees suured lillekimbud koos õnnitlustega. See oli väga armas kingitus ettevõtte poolt. Lisaks tegime protsessi tiimiga oma peo. Ühele neiule väga meeldib küpsetada ja ma tellisin temalt vastlapäevaks vahvlid, kuid siis jäi ta haigeks ja nihutasime vahvli söömise naistepäevale. Igatahes oli meil uhke laud koos vahvlite, maasikate ja vahukoorega.

9. märtsil oli lõpuks kauaoodatud Infortari juubelipidu Smilersiga Viimsi Artiumis. Me polnud kunagi enne seal käinud, seega saime selle ka üle vaadata. Jõudsime natuke peale algust, õnneks algas kontsert hiljem, seega piinlikku hilinemist ei olnud. Tundsin päris mitut inimest, kuid peamiselt olime ikkagi Jaaguga kahekesi. Kõigepealt olid väike jutuajamine ning omanikud meenutasid ajaloost erinevaid lugusid. Päris põnev oli neid kuulata ja nalja sai muidugi ka. Siis algas kontsert ja meile esines terve sümfooniaorkester koos koori ja nelja ooperilauljaga. Väga uhke oli igatahes! Lugu oli Jaagup Kreemi kirjutatud ja rääkis armastusest nagu ikka. Mõned aariad olid väga head ja mõnus kuulata, kuid kui Elina Nechayeva laulma hakkas, siis oli väga õudne, tekki tahtmine kõrvad kinni toppida. Ta ju laulab kõrgelt ja tema osa oli kiire ka, siis ta lihtsalt kriiskas seal lava peal. Helitehnikul oli igatahes midagi paigast ära. Jaak pärast leidis, et oleks võinud ilma võimenduse olla, kuna saal on ju suht väike ja lauljatel on kõva hääl, see oleks kostnud küll. Kuid üldine mulje oli hea. Seejärel anti süüa, väga tore oli külmlaud, palju väikeseid ampse ja sai sellest juba kõhu täis. Põhiroad olid tavalised ja igavad, kuid nosisime neid ka. Napilt jõudsime söömise lõpetada, kui kuulsin, et Smilers juba laulab. Tormasin siis saali ja emmm, olin mina ja seina ääres veel kümme inimest nagu koolipeole oleks sattunud, kui keegi ei julgenud saali keskele minna. Kuna mina läksingi sinna Smilersi pärast, siis ma keksisin küll lava ees ja mul oli väga palju ruumi! Lisaks oli teiseks lauluks mu lemmiklaul, mida nad reeglina kontserditel enam üldse ei laua. Esimesed 30 minutit oli väga imelik, inimesi oli väga vähe, kuid õnneks elasid nad kaasa, aga distantsilt ja lava esine kuulus kõik mulle! Täiesti uus olukord minu jaoks, tavaliselt on lava esine sekunditega kaasaelajaid täis. Mina igatahes nautisin täiega, tantsisin ja laulsin kaasa, kõvasti ja noodist mööda. Lõpupoole tuli inimesi juurde ja äkki läks kitsaks 😀 Aga see oli viimased 30 minutit, kokku laulsid nad ca 1,5h. Üsna pikk kontsert oli. Üllatuskülaliseks oli Mihkel Raud ja nad laulsid vanu GeneraatorM laule ja Jaak sai ka lõpuks nautida ja näppu visata. Avastasin, et kui nad edaspidi peaks veel koos kontserti andma, siis võiks täitsa vaatama-kuulama minna. Kuigi ma pigem eelistan selliseid väikeseid intiimsemaid kontserte nagu need õhtusöögi stiilis või kusagil väikestes kohtades. See on ka põhjus, miks ma Smilersi suurele juubelikontserdile ei läinud. Kindlasti oli unustamatu elamus ja vägev kontsert, kuid mind ei tõmmanud ja pealegi ma sain ju peaaegu privaatse kontserdi mõni aeg tagasi 😉

Vahepeal oli jälle restoranide nädal, nüüd vist teine pakkuja ja seekord käisin Omnivast kunagise kolleegiga väljas söömas. Ta sai mõni aeg tagasi emaks, beebi on 8 kuune ja oli aeg teda natuke tuulutada. Käisime Pegasuses, mul on millegipärast jäänud sellest kohast mulje, et see on väga suursugune ja kallis, kuid selgus, et täiesti tavaline restoran. Teenindus oli hea, toit väga maitsev ja mulle meeldis see teade, mis mu teetassi alusele kirjutatud oli 😍

Kevad tuleb või noh, peab tulema! Püsige terved ja hoidke ennast!

14.02.2023

… ja minu kirjutamine täiesti unarusse jäänud … Igatahes imelist käesolevat aastat ning kaunist sõbrakuud!

Jõulud veetsime Hanilas. Jaagu ema hellitas meid kõvasti, laud oli lookas ja meie kõhud punnis. Laps sai omale Vespa 🙂 Teisel jõulupühal käisid meil külas Nõmmed, nemad on siis see pere, kes praegu Sitsiilas Eestit esindavad. Jaak sai imekiiresti diivanilaua kokku ehitatud, et oleks kuhugi asju toetada.

2023 on suure hooga pihta hakanud. Ei tea, kas tuleb sama põnev ja rõõmu täis nagu eelmise aasta esimesed 8 kuud?! 😀 Meil oli esialgu plaan minna sõprade juurde aastat vahetama nagu meil enne Sitsiiliat traditsiooniks oli saanud. Paraku jäi seal enamus perest grippi ja see plaan ei õnnestunud. Kuna ilmad ei olnud just kõige ilusamad ja välja ei kiskunud, siis olime kodused ja võtsime aasta väga rahulikult ning vaikselt vastu. Kerge snäkilaud, küpsetasin koogi ning aasta võis vahetuda. Ümberringi lasti väga palju rakette, seega olime selle melu keskel ja nautisime seda täiel rinnal. Aknast nägi kõik kenasti ära, seega isegi välja ei pidanud minema. Paugud vaadatud, uue aasta tervitused teele pandud ning suundusin 1:00 paiku unedemaale.

Aasta algas superrahulikult. Meil natuke vabam toimetamine, juht andis loa vabalt võtta ja ma võtsin ka, oi kui vabalt. Ühte teist ikka tegin ka, kuid kuidagi ei saanud ennast enam käima … Jõulud võtsid kuidagi reelt maha ja mitte kuidagi ei saanud ree peale tagasi. Pimedus ja külm on ka oma töö teinud ehk uni ja tüdimus hakkavad vaikselt võimust võtma.

Koolivaheaja lõpu puhul käisime lõpuks perega kruiisil. See oli mu esimene reis, mille Tallinki töötaja soodustusega soetasin, kuid viimasena sõitma jõudsin. Läksime läbi Helsingi, kuna sealt kaudu sõidavad Stockholmi aatriumiga laevad. Neli aastat tagasi, enne Sitsiiliasse minekut, me Rasmusega käisime seda teed pidi ja ta oli tookord väga pettunud, et me merevaatega kajutis olime. Lubasin talle, et läheme uuesti ja aatriumi vaatega kajutiga. Vahepeal aga juhtus nii, et laps kasvas suureks ning eriti reisi enam ei nautinud. Eks talle meeldis küll ja rahule jäi ka, kuid kokkuvõttes oli siiski igav. Minnes oli laev peaaegu täis, mahutab see meil 2800 inimest ja oli 2500. Seega kõikjal oli rahvast. Mul oli helge mälestus sügisesest tiimi reisist, kus oli ruumi ja õhku ning läksid laeval kuhu tahad ja kõikjal oli kohti, siis seekord valitses karjuv kohtade puudus. Edaspidi tuleb kruiisile minna nädala keskel ja jätkuvalt madalhooajal, kuigi ma enam talvel eriti kruiisida ei tahaks … Ilm on täiesti ettearvamatu, seekord sattusime külmalainesse, Helsingis oli -10 kraadi ja tuul ka, seega ma ei kujuta ette palju see tuulekülma temperatuur oli. Stockholmis oli soojem, näitas -4 kraadi, kuid oli tuuline ja niiske. Rasmus ei pannud Stockholmis sooja pesu alla ja lõdises enamuse ajast. Mul oli sooja pesuga suht ok, kuigi Helsingis tahtsid põsed ja nina otsast kukkuda. Helsingis käisime kõik kesklinna vaatamisväärsused läbi, kuna meil oli vaja 3 tundi parajaks teha.

Stockholm oli jätkuvalt armas. Käisime Viikingite muuseumis, kuna Rasmusele on viimasel ajal väga viikingid meeldima hakanud. Täitsa tore muuseum oli, kuigi liiga palju teksti oli, lugemine võttis üüratu aja. Küll oli seal allkorrusel väike rongike, millega sõidutati ning samal ajal viikingite kaubaretkest räägiti. Edasi läksime vanalinna kõige kitsamale tänavale ning jalutasime seal ümbruses ringi. Leidsime lõpuks armsa kohviku, kus ruumi ka oli ning maiustasime kaneelirulliga (kanelbullar), mida igal juhul soovitatakse seal süüa ning kui meil olid kõhud paksult kuklit täis nägin Rootsi stiilis vastlakuklit. Jaak muidugi pidi selle kohe ostma, paar ampsu võtsin ka, päris maitsev oli. Kuid seal sees oli martsipan, seega oli see ülimalt magus, kuid kuna Jaak on suur martsipani fänn, siis see sobis talle väga hästi.

Ilm oli merel heitlik. Mõlemat pidi loksutas, eriti tagasi tulles. Niiviisi viskas, et ma ei suutnud üldse magama jääda. Stockholmi minnes oli sama teema, et peale Marienhami hakkas täiega kõikuma, ma ärkasin selle peale üles, nii 3:30 (kõik kellaajad on Rootsi järgi ehk Eesti vaates tuleb 1h juurde liita), Rasmus oli 4:00 üleval. Sain ta magama tagasi aetud, kuid ise enne ei jäänudki, kui alles siis kui hoog maha läks ja me saarte vahele jõudsime. Nii umbes 5:00 paiku ja Jaagul läks uni 6:00 ajal ära, seega olin ma suht magamata ööga. Jaak läks laeva kondama ja ma sain õnneks tunnikese veel magada. Minnes hakati juba 7:00 hommikusööki pakkuma, seega ajasime Rasmuse üles ja kulgesime sööma. Õgisime ennast otsast otsani täis nagu ka eelmisel õhtul buffes. Lõpuks oli halb olla ja edaspidi ise reisides ma enam buffe lauda ei osta, vähemalt õhtusöögil mitte. Teisel õhtul sõime Grill Hous´is. Kuna sinna kohti broneerida ei saa ja on elav järjekord läksime varakult seisma, nii umbes 16:45 paiku. Restoran tehti 17:00 lahti ja umbes 17:15 saime istuma. Sõime kõike head ja paremat, ajasime juttu ning nautisime õhtut. Pärast olime bubis, saime seekord natuke parema istekoha ning tõmbasime õhtu taaskord varakult kokku. Reis oli kokkuvõttes siiski väga tore 🙂 Edaspidiseks – kui tahta vaheldust, siis pigem sõita kolmnurka ehk Tallinn-Helsingi-Stockholm-Tallinn. Saab kiiremini tagasi ning kõik liinid läbi sõita. Küll jah peab kottidega vaatama, kuidas Stockholmis saab, seal peaksid olema hoiukapid, kuid ma seekord neid ei märganud. Kottide ja kohvritega on kole tüütu linna peal ringi trampida. Söögi osas – pigem minna restorani, natuke kallima hinnaga saab kvaliteetsemat toitu ning nautida mõnusamat miljööd. Hommikusöögi osas, kuna on ka kohviku laadne versioon, siis kas tasub osta buffed, kui saab väiksema ampsuga kohvikus hakkama … Kogu reisi boonuseks oli muidugi töötõend, millega sai ikka väga-väga palju raha kokku hoitud ja niiviisi kannatab reisida küll. Jaak tööl muidugi rääkis, kui kallis kõik on ja ilma minu kaardita poleks üldse midagi osta jõudnud. Täielik antireklaam, ma nüüd käskisin tal öelda, et ikka tuleb laevaga reisida, lihtsalt peab natuke raha koguma 😉

Koju jõudes teatasin kõva häälega, et ma ei taha nüüd paar kuud kuhugi seilata. Viimased kaks reisi olid ikka liiga üksteise otsas ja talv ning külm. Ei ahvatle enam. No ja siis läkski 1,5 nädalat mööda ja mul oli juhiga 1:1 kus ta teatas, et 30.01 läheme Stockholmi koosolekule … Emmm ahahahh, no niipalju siis mitte reisimisest. Vahepeal käisin enda initsiatiivil ka Helsingis, vaatasin üle sealsed kolleegid ja kontori. Igatahes on töö reisid väga tüütud, eriti Stockholmi. Seekord oli meid ka mitu, mis tähendas, et tegime kogu aeg tööd. Õnneks õhtusöögilauas sai niisama lobiseda ja hiljem baarinurgas samuti. Meie reisi ajal olid pardal ka EMSA esindajad ja toimus streigikoosolek. Mu juht oligi enamjaolt nendega koosolekul ja pärast nad sõid ka meiega koos. Stockholmis toimus ka Eesti restorane tutvustav üritus, kus ca 40 influenserit ning ajakirjanikku olid laevale kutsutud, kus siis Visit Estonia ja EAS esindajad tutvustasid Eesti restorane. Lisaks olid paar kokka ka kaasa võetud. Pidu oli neil seal meeleolukas, meie muidugi olime koosolekutel – üks laeval ja teine pärast kontoris. Meri oli rahutu, jälle! Eriti minnes. Õppetund eluks, kui loksutab ära laeva ninna roni – ma jutustasin kruiisijuhi abiga disco saalis ja seal loksutas ning peksis päris kõvasti, nii et mul hakkas sees keerama. Kajutis mõtlesin, et olen nutikas ja võtan veel ühe ingveri tableti sisse, et eelmise mõju hakkas kaduma ja oi see oli viga. Õppetund nr.2 kui oled ühe võtnud, ära teist enam võta. See keeras ikka sisemuse nii sassi, et lõpetasin peadpidi potis. No väga rõve oli aga nii halb oli olla, et see loksutamine lõpuks enam ei häirinud ja ma suutsin isegi magama jääda. Küll olin ma hommikul 4:00 üleval ja magama enam ei jäänud. Lugesin natuke raamatut ja lõpuks ca tund hiljem suutsin ikkagi magama jääda ja siis oli uni küll väga magus ja kui juht kirjutas, et aeg sööma minna, siis mulle tundus küll, et see on keset ööd, kuid Rootsi aja järgi oli kell juba 8:30 😀 Tagasi sõites õnneks loksus vähem ja sain endaga paremini hakkama ja magasin ka väga hästi.

Vahepeal oli 13 ja reede, kus meil on tavaliselt vana EMT-i grupiga koosistumine olnud, seekord olin sunnitud ära jätma, kuna osalejaid oli väga vähe. Eks tuleb siis kevade poole uuesti proovida mõnel teisel kuupäeval. Küll jõudsin esimest korda peale naasmist meie sõpruskonna naistekale. Meil on iga kuu kolmandal kuupäeval kohtumine, selline pikaajaline traditsioon juba. Viisin tüdrukud Nok Noki sööma ja nad jäid väga rahule. Kõik said rääkida, süüa ja juua ning väga tore õhtu oli.

Mul oli Grete ja Kairiga City Grillis kohtumine kokku lepitud, kuna Grete pidi veebruari alguses ära sõitma. Paraku jäi Kairi haigeks ja mängisime ruttu ümber, seega tegime paaride kohtumise ehk mina ja Jaak ning Grete ja Andri. Meil oli supertore õhtu! See on ikka huvitav, kuidas me mõne inimesega nii hästi klapime ja nad on meist 15 aastat nooremad! Nagu Marie ja Floga, klapp on väga hea! Sain Kairi ja Gretega ka ikkagi eraldi veel kokku, enne kui Grete ära lendas. Grete sai teise magistri ja kihlus vahepeal, seega oli meil tähistamist küll. Päevaga läks muidugi nii, et mul oli nendega kokku lepitud, kui selgus, et mul on ettevõttega samas kohas sama kell õhtusöök 😀 Lükkasin tüdrukutega kohtumise tunnikese edasi. Seega käisingi kahe laua vahet, kui ettevõtte istumine vaikselt ära vajus ja kolisin ümber. Taas oli ülitore õhtu!

Jõudsin vahepeal Kaidiga lõunale ja kinno! Tal oli kaaslane haigeks jäänud ja kutsus mind. Õnneks oli mul vaba õhtu ja läksin hea meelega. Vaatasime “Mees nimega Otto”, väga armas film oli. Vesistasin enamuse ajast. Nalja sai muidugi ka.

Jane ja Tanel pidasid sünnipäeva ka! Nii tore oli üle pika aja oma armasid emtikaid näha. Nagu ikka oli meil nalja nabani ja juttu jätkus kauemaks. Kuna väiksemad lapsed olid ka, siis vahepeal oli kisa suhtelist kõva ja mul järgmine päev kurk krõbe ning hääl kähe. Pidime neist ju üle karjuma 😀 Aga nendega oli nii nii tore aega veeta!

Käisime kolleegidega Seewaldi laternamatkal! Mul on üks noor väga entusiastlik kolleeg, kes mind ennast ca 25a tagasi meenutab ja ta orgunnis meile matka. Ülilahe matk oli ja nii palju infot sai teada. Meid oli päris korralik ports inimesi, nuputasin, et kuidas see giid kõigini jõuab. Meid kästi paaridesse võtta ning paari peale anti raadiosaatja, selle abil kuulis kõik ära. Lisaks sai igaüks laterna elava tulega. Uskumatult suur territoorium oli! Enamus maju on muidugi lagunenud, kuid need, kus kliinik ja haigla sees olid, need olid kenasti korras. Matkasime Stroomi metsa, tegime väikese teepausi ning siis tagasi Seewaldi juurde. Kokku tuli ca 7km ja läks üsna ruttu, sest põnev oli. Tee oli muidugi jäine, vesine või porine, kõike sai. Järgmiseks korraks pressisime Kopli tuuri välja, seega äkki aprillis millalgi õnnestub minna 🙂

Veebruari alguses käisime Õeluste kambaga Viljandis SPA-s ja teatris. Rasmus nägu kunagi AirBalticu ajakirjas Schloss Fellini tutvustust ja mulle jäi see kohe silma. Nii ilus butiikhotell, kuid hinnatase selline, et perega ei kannata küll minna aga otsustasin, et Õleuste kambaga tuleb ära käia. Neljane seltskond sai varakult minema, seega jõudsime ka SPA-st läbi hüpata. SPA oli väga väike ja armas. Meie seltskonnale täiesti paras, kuid siis lisandus veel kuus inimest ja läks natuke kitsaks, pidi peale passima, kes kusagil on ja kuhu mahub. Õhtusöögi ajaks jõudsid teised ka kohale. Toit oli suurepärane ja teenindus hea. Meil jällegi nalja palju ja lõpuks kiire teatrisse. Etendus oli “39 astet”, mis oli totaalne jant ja esimene vaatus ikka nii aeglane ja veniv, et me vaheajal ikka siiralt mõtlesime, kas minna edasi vaatama. Üks põhjus oli ka see, et üks pudel šampust jäi järgi ja tuli kiirelt alla kulistada. Minu alkoholivaba jook jäi saamata, kuid lipsisin jääd selle asemel. Teine vaatus oli õnneks natuke tempokam ja rohkem jälgitav. Kokkuvõttes oli sisu jura, kuid näitlejate etteasted suurepärased. Etendus oli välja müüdud, seega rahvast oli palju. Pärast jätkasime toas pidu ja saime 3:00 paiku magama. Ma pole juba ikka aastatid nii kaua üleval olnud 😀 Päris huvitav oli. Hommikusöök oli rikkalik ning sai ise tellida soojad söögid. Personaalne teenindus ning väga armas kohvik, kus süüa sai. Koht ise on imeline, huvitav vana maja, suured toad, suur vannituba, Molton Browni tooted, mõnus voodi, palju patjasid ning väga sobilik aastapäevade tähistamiseks!

Ma olen nüüd ametlikult koolitatud Tallinki sisekoolitaja. Paberitega ja puha. Väga pingeline ja raske nädal oli. Reedel lõpetasin korraliku peavaluga ja terve nädalavahetus oli selline “hõre” olla. Reedel pidime tegema kõik 10 minutilise koolituse ja nagu ikka olin ma enda vastu ülikriitiline ning lõpetades endas nii pettunud, et hakkasin peaaegu kõigi ees nutma. Mina! Nojahh, kuid tagasiside oli ainult ülivõrdes mõne üksiku konstruktiivse soovitusega. Jätsin muidugi meelde ainult peamise, mida koolitaja ütles – “Sinuga on turvaline; Sa täidad ruumi ja haarad kõiki oma energiaga; Sul on kaasasündinud anne, mis on suureks eeliseks koolitajaks olemisele, seda ei saa õppida, see lihtsalt on – Su olemus.” Oehhh, ma jälle oleksin nutma puhkenud, nii ilusasti öeldud! Nojahh, ma olengi hea, kui ainult selle materjali enda omaks saan tehtud. Mul ei ole mingit probleemi koolitada, kui olen ise materjali kokku pannud, kui pean midagi edasi koolitama, mis ei ole minu tehtud, siis mul tuleb kerge paanika peale ning kipun kinni kiiluma. Õnneks tuleb üks koolitus veel, kus meile kogu edasi antav info uuesti läbi räägitakse ja siis hakkame juba ise koolitama. Teemaks on Tallinki bändilubadus, väärtused, teenindus standardid ning keerulised juhtumid. Kahe viimasega nagu muret ei olegi, nende osas on mul ju varasemast kogemus olemas, kuid esimese osaga on vaja veidikene tööd teha. Seega saan ma naasta koolitamise juurde, mis mulle ju tegelikult üliväga meeldib!

Vahepeal jõudsin Pille ja Triinuga Estoniasse “Trubaduuri” ooperit vaatama. Enne käisime Pomos söömas. Ma sain itaalia keelt harjutada, see oli küll väga vahva. Pille teadis rääkida, et pidavat pizza päev olema, seega nosisime pizzat. Jaak on pikalt unistanud juba cannolist ja oh üllatust, seal oli müügil, muidugi ma pidi ju ostma. Sõime Triinuga kahepeale ära, kuna see oli suur versioon. Ooper oli väga hea. Seal oli vähemalt lugu, ilusad inimesed ning ma sain päris palju aru ka. Lauldi ju itaalia keeles, vahepeal oli küll ladina keelt ka, kuid enamjaolt siiski itaalia keeles. Kui me sisse läksime, oli ilm väga kena ja välja tulles tuiskas ja oli kole külm. Ootasin ca 6minutit taksot, võibolla sain sel ajal juba külma. Igatahes väga kõle oli. Kuid õhtu oli siiski väga meeleolukas ja tore!

Tegime pühapäeval perekondliku pizzapäeva. Ma juba ammu pean plaani, et võiks “Kaja pizza kööki” sööma minna. Kõik kiidavad seda taevani ja tagasi ning pidavat arvustuste järgi olema Tallinna parimaid pizza kohti. Napoli pizza ikkagi, meil olid kokkadeks igatahes türklased ja sel päeval ei olnud neil just kõige parem käsi, sest meile see küll muljet ei avaldanud. Pizza oli meie arust toores, kate oli pealt tooreks jäänud. Jaak arvas, et ahi oli liiga kuum ja servad kipuvad siis ruttu ära kõrbema ja kate ei jõua küpseda. Igatahes meile see mingit erilist muljet ei avaldanud ja rohkem me sinna minna ei plaani. Kui teaks, millal see omanik, see itaallane ise köögis on, siis äkki on pizzad paremad ka.

Kodu osas ei ole mingit edasiminekut toimunud. Ikka on pool tuba ehitustander, uksi pole, riiuleid ka mitte. Rasmus sai vahepeal voodile redeli ja see on ka kõik, mis juhtunud on. Ahjaa, magamistoa kardinad sain ka ära õmmeldud. Kirjade järgi pidi pimendav olema, kuid nüüd paar päikselist hommikut paistab see kardin ikka täiega läbi! Eks siis tuleb suvel silmaklapid taas kasutusele võtta.

Rasmusel oli vahepeal koolis arenguvestlus. Alguse sai see muidugi varem. Ühel päeval tuli Rasmus koju ja teatas, et ta tahab koduõppele jääda, kuna üksi kodus saab ta kiiremini ja paremini õpitud, kui koolis. Koolis on igav ja teised lapsed tüütud. Ta oli isegi nõustajaga rääkimas käinud, et koduõppele jääda. Nõustaja oli öelnud, et peame uue kooli otsima, kuna nende koolis ei ole hea koduõppe programm. Klassijuhataja oli soovitanud ka kooli vahetada, kuna meie koolis ei ole kunagi 9 klassi olnud ja parem oleks kuhugi tugevamasse kooli minna. Selle peale soovisin kokku saada ja õnneks oli õpetajal plaanis arenguvestluseid pidada, seega saime üsna ruttu jutule. Jõudsime seal selleni, et õpetaja teeb ettepanekud lisatööde tegemiseks, kuna neil pole kunagi ennem ükski õpilane kurtnud, et tal on igav ja ta teab kõike, et tahaks midagi tunnis teha ka. Tundub, et DoDea kool on väga hea tasemega kool, sest kõike mida meie omad siin 8 klassis õpivad on Rasmus seal juba 6-7 klassis õppinud. Eks tal ongi vaja rohkem keskenduda vene ja eesti keelele ning ajaloole, kuna siin õpitakse ja on õpitud hoopis midagi muud, mida tema on õppinud. Küll saab ta teistele rääkida neid teemasid, mida tema Sigonellas õppis. Lisaks peame hakkama ikkagi uut kooli otsima, kus tal oleks huvitav õppida. Mul on muidugi pea täiesti tühi, kuhu võiks minna aga tuleb hakata koole läbi käima ning avaldusi kirjutama. Õismäe kooli ei taha üldse panna, seal ei toimu üldse mitte midagi. Nn. “eliitkoolid” ei võta 9 klassi, seega peab vaatama, mis võimalused meil veel on … Tuleb huvitav kevad …

Eile töölt tulles olin ma väga ärevuses, sain kutse kahele Infortar 25 aasta sünnipäeva tähistama. Esiteks olin ma segaduses, et mis hea kolleeg ja mis firma see veel on?! Selgus, et see on Tallinki omanikfirma. Ahahhh, nojahh, iga päevaga saan järjest targemaks. Ma enda arust olin lugenud Tallinki kohta küll, kuid see fakt on küll mu mälust kadunud. Kutse ei kõnetanud mind eriti, kuni jõudsin peaaegu lõpuni ja lauseni “tantsuks mängib ansambel Smilers”. Otsustatud! Minek! Et mitte väga entusiastlik näida teen RSVP paar päeva hiljem, kuid ma olen kohe “ostetud”, kui Smilers kirjas on. Küll ei ole ma aru saanud, kas see on kogu Tallinki inimestele, kontori inimestele või valitud seltskonnale … Olgu kuidas on, kuid ma sain kutse ja plaanime minna ka. Pidu on 9 märtsil. Neljapäeval. Samuti neljapäeval, 30 märtsil, toimub Tallinki töötajate enda pidu, Tallinki gala. Kaks suurt pidu ühes kuus ja neljapäeviti … Hmmm … Väga huvitav. Tuleb huvitav märts … Lisaks peaks ees ootama ka suurem laevadel tiirutamine ning koolitsutega tehakse samuti algust, seega saab olema märts üks huvitav kuu …

Näide, meie WC lõhnatajatest, kellel veel sellised on?! 😀 Imeilusat ligi hiilivat kevadet, olete märganud, et päevad on valgemad, enam ei jõuagi pimedas tööle ja koju, täitsa valge on või noh heledam, kui kuu aega tagasi. Elu on lill, nautigem ja püsigem terved!

23.12.2022

Käes on jõulud! Nagu päriselt … Jälle ma küsin, kuhu aeg kadus?

Tööle minnes kohtun ma tihti Starshipi robotitega. Ootan koos nendega foori taga või jalutan koos nendega üle tee. Tihti on mul tahtmine neid tagant lükata, et tuli on ju roheline, et tule-tule ka 😀

Tegin 8.12 oma esimese kodukontori. Miks varem pole teinud, kontoris on siiani väga vahva olnud ja seal on mul kaks suurt kuvarit, kus on lihtsalt väga mugav tööd teha. Kuid nüüd tunnen, et hakkan ära väsima. Magada tahtsin, seega oli hea võimalus natukenegi kauem magada. Kuna meil on kaablid kindlasse kohta ära pandud, siis ma pidi läpaka tagant tööd tegema ja see oli suht ebamugav. Ma hetkel loen palju dokumente ja toimetan erinevate süsteemidega, kus on hea, kui saab suurelt ekraanilt suurt pilti näha. Seega järgmine kord saab koju jääda siis, kui kaablid on leitud ja ma saan arvuti kuvari taha ühendada.

Vahepeal oli talv, selline tõeline, paksu lumega ja piltpostkaardi sarnane. Kogu ilu piirdus küll aknast vaatamisega, sest seal õues lumes sumbata ei olnud üldse tore … Sattusin ükspäev kesklinna ja pildistasin Rotermanni jõuluilu!

Meil ei ole kodus kunagi vaipa olnud, kui esikus porivaip välja jätta. Peale põranda korda tegemist otsustasime, et köögi osas võiks meil edaspidi olla üks vaip. Mõtlesime, et ostaks kaltsuvaiba, see on esiteks vahvalt värviline, kellegi poolt käsitsi tehtud ja lihtsalt näeb lahe välja. Õnneks on olemas FB ja seal üks tuttav jagas, et Astangu keskuses toimub puudega inimeste poolt toodetud kaupade laat. Läksime siis kaltsuvaiba “jahile”. Inimesi oli päris palju, pisike parkla, mis sinna tehtud oli, oli autosid täis. Sees käis usin kauplemine ning me saime oma kaltsuvaiba. Natukene on küll lühike, kuid see-eest rõõmsate värvidega ja me oleme sellega nüüdseks ka kenasti ära harjunud 🙂 Hind oli muidugi erakordselt soodne 15€ ainult, nad oleks võinud vabalt rohkem küsida, sest neid osteti väga usinasti. Kuna me jõudsime suht hilja, siis kindlasti olid juba need pikemad ja paremad ära ostetud 😀 Aga saime ka väga ilusa!

Meie koduteel, suure tee ääres, on ühel eramajal väga ilusad jõulutuled, mis on ka kolme kuuse ümber keritud ja see näeb nii muinasjutuline välja, et iga kord, kui ma mööda sõidan on mul suur kiusatud bussist maha tulla ja pilti teha. Võtsin ennast ühel päeval lõpuks käsile ja läksin jalutama ning seda lumeilu pildile püüdma. Peamine põhjus oli muidugi selles, et järgmiseks päevaks lubati suurt tormi ja kõik need ilusad lumemütsid kaovad ju ära. Vahemärkusena võib öelda, et aeg-ajalt seal need tulukesed ei põle ja mis te siis arvate, kui ma sinna kohale olin jõudnud, kas tulukesed põlesid?! Muidugi mitte! Jalutasin siis niisama sealkandis ringi ja püüdsin kuusekesi valgete rüüdega pildile. Mulle need suurte lumemütside all olevad kuused ikka väga meeldivad!

Õhtul võtsime ette piparkoogimaja ehitamise. Avastasin, et oleme igal aastal teinud, isegi Sitsiilias tegime ja nüüd tagasi kodus olles ei teegi. Üldse on meil sel aastal jõuludega kehvasti, pole kuhugi seda jõulukraami riputada ja kuusele ka ruumi pole, seega on jõulu teemat me kodus sel aastal väga minimaalselt. Järgmine aasta ehk on ruumi ja pindu kuhu midagi panna ka saab … Mõte oli hea, kuid meisterdamine ei olnud sel päeval ette nähtud. Maja katus sai liiga vähe ahjus olla, mis tähendas, et pudenes näppude vahel katki. Õnneks läks Jaak õhtul veel ehituspoodidesse, seega saatsin teda uut tainast ostma. Teiseks, suhkur ei sulanud korralikult, seega mu “liim” läks untsu. Ja kaks korda järjest! Ja suhkur sai ka otsa, kuid Jaak sai õnneks juurde tuua. Igatahes see “liim” mul ei õnnestunudki, jäi valge ja liiga vedel. Kuid plätserdasime siis sellega. Kokku me selle maja saime ja Rasmus sai kaunistama hakata. Lõpptulemus tuli täitsa kena. Sel aastal on meil kõigil jõulukalendrid. Meestele ostsin siis, kui oli -30% allahindlus, endale siis kui -70%. Päkapikud enam ei käi, kuigi Rasmusel ei oleks selle vastu mitte midagi 😉

Ohhh MyGod jõudis lõpuks ometi kohale! Just nüüd, kui ettevõte oli lõpuks otsustanud, et panevad piletimüügi kinni, sest me olime juba kolm korda pileteid ümber registreerinud. Ma ei saanud aru, miks juhtkond/omanikud nii kaua selle otsusega venitasid ja kuidas ükski klient neid muudatusi kuhugi meediasse suurelt üles ei pannud … Igatahes olid kõik juba arvestanud, et MyStar jõuab jaanuari keskel, kui äkki tuli info, et laev tuleb ja juba laupäeval, 10.12. Emmm, okeiiii. Ruttu-ruttu hakati organiseerima kliendiüritust ning meil oli vaja kliendid õnnelikult laeva juhatada. Pidasime mitu koosolekut teemal, kuidas seda teha ja lõpuks leidsime ja suhteliselt mõistliku lahenduse. Organiseerimise nädalal jäi Age haigeks – koroona. Sama haigus murdis maha ka kaks teist kolleegi ja ma olin nende kõigiga hiljuti koos olnud … Õnneks mulle midagi külge ei hakanud. MyStar jõudis siis koju laupäeval 10.12, meil paljud käisid seda sadamas tervitamas. Ühe kolleegi tuttav sai laevast väga hea võtte, mille FB seinalt laenasin 🙂 Esmaspäev jõudis kätte, Age sai ka terveks ja mind ootas ees kõigepealt töö ja siis lõbu. Külalised olid kutsetega ja pidid ennast registreerima, meie pidime nimekirja kontrollima ja selle alusel inimesi sisse laskma. Algselt oli planeeritud lahel esimene reis ka teha, kuid see jäeti tormi tõttu ära, jumal tänatud. Ma küll sinna paadile läinud ei oleks, kui see tormiga merele oleks läinud. Isegi kai ääres seistes loksutas … Mina olin alguses kolmandal korrusel väravate juures ja juhatasin inimesi sisse. Seal oli ulmeliselt külm ja ma ei taibanud alla helistada ja pleedi küsida. Igatahes lõpupoole tulid erinevatel aegadel kolm meesterahvast mulle oma mantlit pakkuma, ma vist olin juba väga siniseks tõmbunud 😀 Edasi suundusin sissepääsu juurde nimekirju kontrollima ja lõpuks 19:30 paiku sain laevale pidutsema minna. Pidu algas muidu 18:00 ja külalised olid kutsutud alates 17:00. Seega olime me 16:30-st juba tööpostil. Tore oli seal niiviisi inimesi juhatada, nägin kes tulid ja päris mitu tuttavat olid ka, keda pärast teadsin laevalt otsida 😉 Laev oli ilus – suur, puhas ja väga kenasti disainitud. Igale poole ma ei jõudnudki, kuid Plaatinum Loungi, kus pilet maksab 500€ sain ikka üle vaadatud. Kuna Nöep mängis, siis juhtus peamiselt nii, et kui olime natuke söönud ja kiire tiiru laevas ära teinud, läksime näppu viskama. Ahjaa, enne jõudsime veel Tiit Pruuliga pilti teha. Mu üks noor kolleeg, kes väga mind 25 aastat tagasi meenutab (ta ongi 23), on Pruuli suurim fänn ja Nöepi oma muidugi ka, kes ei oleks 😉

Paraku läksid mu küüdid niiviisi ära, et ma pidi pärast üksi koju minema. Õnneks õhtuks tuisk vaibus ja sadas ainult õrnalt lund veel. Alguses arvasin, et võtan Bolti, kuid tellima asudes selgus, et läheb ca 20 minutit ja maksab 40€, ei aitäh, ühistransport käib. Nägin kuidas nr 2 buss tuli, kuid peale ei jõudnud. Mu jalad lihtsalt ei liikunud. Esiteks olin ma 16:30-st alates jalgade peal olnud ja need olid niinii väsinud, et käisid risti-rästi all. Teiseks oli lumi pahkluuni ja ma lihtsalt ei jaksanud selle sees kiiresti kõndida, jooksmisest rääkimata. No olgu, läksin siis jala Kaubamaja juurde. Nojahhh, kõnniteid ju ei olnud, kõndisin autoteel, õnneks oli liiklus hõre. Ca 25 minutiga jõudsin Kaubamaja juurde. Bussid olid vabagraafikule lastud, seega kellaaegu ei tasunud vaadata, kuid ikkagi. Rõõmustasin, et minuti pärast tuleb buss. Nojahhh, 10 minuti pärast tuleb ju järgmine, eeeeee, olgu tuleb siis see järgmine 10 minuti pärast ehk ma sain peatuses ca 25 minutit oodata, mis tähendas seda, et mul läks juba kodubussile jõudmine kriitiliseks. Ja nagu oligi ette nähtud, läks eelviimane buss nina eest ära ja sain jälle 25 minutit oodata. Ma olin täiesti läbikülmunud ja väsinud, et mul oli selleks ajaks juba täiesti ükskõik, mis juhtub või ei juhtu. Jaagul palusin küll üleval olla, et juhul kui, siis ta saab mulle järgi tulla. Kui eelviimane buss oli täpne, siis viimane otsustas 5 minutit hiljaks jääda. Ma hakkasin 21:30 D-terminalist liikuma ja ma jõudsin 23:50 koju … Üle kahe tunni tulin koju! Igatahes olin ma jäätükk ja surmväsinud. Aga õhtu oli olnud tore ning magama kukkusin ma koheselt, kuigi külmatunnet ma mitu päeva enda seest välja ei saanud. Kuid – haigeks ei jäänud!

Teisipäeval oli mul suur kiusatus kodukontor teha, kuid esiteks ei olnud mul arvutit ja teiseks oli mul Grete ja Kairiga õhtusöök kokku lepitud ning lihtsam oli linnast sinna minna, kui kodust seiklema hakata. Hommikul hakkasime rõõmsalt tööle minema, kuid ohh seda rõõmu, Jaak jäi autoga hoovi kinni. Ma vudisin siis bussi peale, kuna mul oli hommikul koosolek, mis muidugi ära jäi, sest üks kolleeg jäi haigeks ja ma olin temaga eelmisel õhtul koos … Päev oli kohutavalt raske, sest mul oli uni väga poolikuks jäänud. Õnneks läksid osad kolleegid MyStari esimest sõitu vaatama ning läksin nendega kaasa. Sai korra välja värske õhu kätte ja natuke liigutada. Kuid õhtu oli see-eest tore, tüdrukud andsid mulle mõnusalt energiat ja meil oli väga-väga tore! Käisime meie restoranis Nok Nok, mis on Tai restoran ja toidud olid suurepärased. Ma üldiselt Tai toitu ei armasta, kuid seal oli küll väga hea! Tööl söögilauas kõik aina kiidavad ja ma sain ka nüüd lõpuks ära käidud ning kindlasti lähen edaspidi veel.

Kolmapäeval, 14.12 oli meie osakonnal ning lisaks osa IT kambal koleda jõulukampsuni päev. Meil on nimelt jõulukalender, kus iga päeva taga avaneb uus pilt, kus mõni grupp või üksus häid jõule soovib. Meie pilt oli veel puudu, seega ei saanud ka kolmapäeval koju jääda ja olin oma kampsuniga platsis. Mul pole elus jõulukampsunit olnud, nüüd spetsiaalselt ostsin. Õnneks oli Lidlis veel üks minu number alles ja 8€ sai kampsun ostetud. Panime mütsid pähe ja tegime oma pildid ära. Samal päeval käis meil kodus hoovis ka traktor ning hanged olid muljetavaldavad. Ülemaailmne koleda jõulukampsuni päev on muidu detsembri teine reede, seega reedel sai jälle pildile ning seekord üle kogu maja. Paraku on enamus inimesi reedeti kodukontoris ja rahvast oli suhteliselt vähe, kuid mõned siiski.

Pühapäeval, 18.12. käisime Triinul ja Ingmaril külas. Nad kolisid kokku ja üürivad Kopli kandis korterit. Täiesti uues majas, selline armas kahetoaline korter, suur rõdu ja väga suur vannituba! Pakuti hästi süüa, mõnusat seltskonda ning lõpuks kolisime küll telekat vaatama, sest jalgpalli MM finaal kiskus väga põnevaks 😀 Veetsime väga mõnusa õhtupooliku.

Üle mitme aasta sai Tallinkis jälle tiimidega jõuluistumisi teha. Nagu ikka tuleks eelistada enda enda firma teenuseid. Enamus restorane olid juba broneeritud ja paadiga sõitma me enam ei tahtnud minna. Otsisin meile midagi ägedat nagu maalimine koos veiniga, kuid seda ei tahetud. Välja valiti hoopis šampuse koolitus City Grillhouses ning väike snäkilaud. Tiina orgunnis selle ära ja peaaegu kõik tulid kohale ka. Koolitus oli väga lõbus. Ma sain isegi alkoholivaba šampust, see oli armas ja rääkisin kombe kohaselt ka kõige rohkem. Koolitaja oli väga hingega asja juures nagu nad enamus on, ikkagi oma ala fännid. Pärast kolisime restorani poolele ümber ja lasime heal ning paremal maitsta. Meil oli tellitud eelroogade ning magustoitude jagamisvaagnad. Osad tellisid põhirooga ka, ma nosisin nende vaagnatel pakutavast juba kõhu täis. Väga lõbus oli, kuid kõigiga rääkida ei saanud, kuna liiga pikk laud oli ja vahed olid liiga suured. Kuid üle pika aja sain Druiga rääkida, seega oli ikkagi väga lõbus õhtu! Seekord sain õnneks Marioniga koju 🙂 Algselt arvasime, et hakkame 19:00 liikuma, koolitus algas juba 16:00 ja enne seda käisime kuuse all pilti tegemas, kuid lõpuks saime alles 20:00 minema 😀

Kolmapäeva õhtust kuni reedel lõunani, 21-23.12, võtsin korraks aja maha ja käisin Alina, Krissu ning Kaidiga Stockholmi kruiisil. Natuke olin töölainel ka, kuna puhkust ei võtnud. Reis oli väga, väga mõnus! Toredate inimestega on alati väga mõnus reisida. Tegime kõvasti jõulushopingut ja täitsin tellimustöid 😀 Rahvast oli erakordselt palju, eriti tagasi tulles, kuid kõik sujus ja kõik mahtusid ära. Me veetsime enamus aega, kas restoranides, niikaua kui sai või Piano baaris kokteile libistades ning lobisedes. Mõlemal õhtul jõudsime ikka showd ka vaatama, peamiselt viimast. Paar tantsu tegime nii suurel tantsuplatsil kui ka discol ning mõlemal õhtul olime umbes 1:30 paiku juba otsad kokku tõmmanud. Ma tavaliselt laevas ei maga üldse hästi, kuid seekord magasin küll nagu nott ja väga pikalt 😀 Võtsin meile kaks eraldi kajutit ning terminalis varjutamas käies pandi mulle juba kajutid ära ka ehk saime 9 tekile kõrvuti toad. Väga mõnus ja mugav oli. Stockholmis endas me eriti palju midagi korda ei saatnudki, käisime vaatasime üle jõuluturu. Jõudsime isegi vahtkonnavahetuse ära näha. Kondasime kesklinnas ja vaatasime üle kaubamaja vaateakna ning otsisime mulle Starbucki kruusi, mida ei müüdud. Ning siis jalutasime vaikselt sadama poole tagasi. Olime varakult laevas, tegime väikese iluune ning suundusime uuesti ostlema. Esimesel õhtul olime bufee lauas ja teisel õhtul Gourme restoranis. Toidud olid mõlemas kohas väga head. Jäime reisiga väga rahule ja järgmisel aastal võtame ette kolmnurga ehk Tallinn-Helsinki-Stockholm-Tallinn. Tore on end ümbritseda ja läbi käia selliste armsate ja kallite inimestega!

Jaak oli esimesel puhkusepäeval asjalik – paar asja sai tehtud ka nagu uksepiidad, mida sai panna on pandud ning tubade uksepakkliistud. Ülejäänud aja on ta taas lihtsalt olnud ja puhanud. Täna sai ta oma jõulukingi ka kätte, ta ostis omale uued kõlarid. Väga head häält teevad! Mul pole aastaid ühtegi kingisoovi olnud, sel aastal on mul neid kohe hulgim – soe sall, eelistatud meroonvilla oma – seda ei olnud sain alpaka ja kannan juba usinasti. Soe aluspesu, tahtsin ka meroonvilla oma aga kuna Lidilsse tuli tavaline soe pesu, ostsime sealt, tervele perele. Isepruunistavat kreemi, päevitus läheb ju kõik ära, ma ikkagi tahaks jumekas olla, mitte mingi kaame tegelane. Meil e-poes müüdi Eesti oma tootjat, tundub, et isegi töötab. Seega sel aastal oli mul erakordselt palju jõulukingi soove 🙂

Rahulikke jõule teile kõigile, mõnusat vana aasta ära saatmist ning uue ja ägedama vastu võtmist! Püsige terved!